Shut up woman, get on my horse.

Kolisin

2011-01-07T17:26:00.000+02:00

Sõbrad, kallid, huvitatud ja muidu tundmatud, kes te ikka veel mingil põhjusel seda lehte külastate.

Ma elan nüüd siin.

Nägeš!

sest ta armastab sind..

2010-04-23T00:00:00.005+03:00

Ma mäletan, kuidas see lugu minuni pidi jõudma ning kuidas ma seda mitte kunagi ei kuulanud. See oli kunagi ammu-ammu, kui me R-iga eri teid läksme.. keegi siiani tundmata inimene postitas selle laulu mu blogi kommentaaridesse. Ma ei kuulanud seda kunagi, ma ei mäleta siiani, miks. Ja nüüd, üks päev kui ma niisama oma last.fm-i lehel uitasin, siis see lugu lihtsalt vahtis mulle vastu igalt avanevalt lehelt ja ootas, et ma teda kuulaks. Ning.. kõikidest headest kavatsustest hoolimata ja samas tänu neile.. tähendab see lugu mulle nüüd hoopis teist inimest. Ja mul on selle üle hea meel.

Sest too hetk ma ei oleks niikuinii uskunud, et miskit korda saab. Ei maailm mu ümber ega mina ammugi. Aga nagu ma juba toona kirjutasin - elu ei oota ja tal on parematki teha kui teadmata ajaks mu haavu lakkuma jääda.

Eelmises postituses ma mainisin, et tuleks kirjutada oma õnnelikust elust. Ehk näete siis, üllatus-üllatus, ei surnudki südamevalu kätte maha ja ei lahkunud naer mu kehast ja ei saanud minust kibestunud mõrrast inimestevihkajat, kes öösel enne magamaminekut käsi kokku hõõrub ja suust vahtu välja ajades oma järgmist sadistlikku käiku plaanib.

See aga ei ole nüüd see koht ka, kus ma panen silmad kinni ja heietan pikalt, et kõik mu elus on 100% just nii nagu peab, ma ei muudaks kõige väiksematki pisiasja ja kui tarvis, teeks kõik uuesti ja üleüldse, mu elu on nii kadestamisväärselt ilus, et te võite kõik kadedusest maha surra. Oh ei, mu koolielu on täiesti ja lõplikult rappa jooksnud, elu mõte pole mind veel leidnud, mu joogivesi maitseb kloori järele ja mu pesumasin käib veiniavajaga lahti.

Aga, mis on ilus, ongi just see teadmine, et see pole üldse oluline. Kõik ei peagi korraga tulema ja olema. Tõesti, võib-olla mõne meelest on see minu päälinnas veedetud peaaegu-aasta ajaraisk ja tuule tallamine, aga ma lohutan end sellega, et ma ei tulnudki Tallinnasse, põledes kirest saada riigiteadlaseks. Ma tulin siia, põledes vajadusest suureks ja iseseisvaks saada. Ning tõesti, elu on mulle õpetanud imetabaseid asju, mille peale ma poleks ilma selle lükketa eales tulnud - näiteks mis tunne on elada ahiküttega korteris, mille ahi ei küta (tunne muuseas on selline, et sa ei jõua mitte kunagi mitte kuhugi, sest see eeldab teki alt välja tulemist, aga selleks on liiga külm) või mis tunne on küünarnukkideni WC-poti loputuskastis asjatada või et kui boiler tilgub roostes vett, siis on pahasti ja et piisavalt suure miinuskraadiga võib ka vetsupoti sees vesi ära külmuda, kui see vets on juhuslikult puumaja kütmata koridoris või mida teha, kui pesumasinal tuleb uks eest ära... ja nii edasi. On õpetanud hakkama saama ka läbi kõige külmema ja üksildasema talve terves maailmas. Kui tõesti mitte kellegi peale toetada ei ole ja omaenda kordasaadetud lolluste pärast tahaks end lihtsalt maatuuma häbeneda.

Ning tõesti, see on hullupööra raske olnud, sest kui sul on ikkagi maailma kõige soojem pere, kus ka kõige sitema päeva lõpus tuleb ema koju ja vaatab "Vapraid ja ilusaid", nagu ta on teinud kõik ülejäänud tööpäevad aastast 1994, ja teeb pärast seda maailma kõige paremat sööki, siis ühel hetkel ilma selleta olla on tõesti armetu ja üksildane. Eriti kui sooja ja turvalise kodu asemel on väike uberik, kus sa pead sooja saamiseks kandma nelja kampsunit ja istuma teki all, läpakas süles, ning süüa on ainult nuudleid, nuudleid ja veelkord nuudleid. Jah, tõepoolest - mingi perioodi oli tõesti kogu maailma raskus minu õlul.. x) Muuseas, ma vaatan siiani vahel "Vapraid ja ilusaid", sest see tekitab kodutunnet.

Aga.. nagu ammu juba kõigile teada - saab korda. Uberiku asemel on nüüd soe ja päikseline Pronksi tänava korter, üksinduse asemel on nüüd korterikaaslane ja kass, kuid kool on ikka pees ja motivatsioon hingitseb ikka kuskil härja all kaevus.. ning siis on .. see neiu. See neiu, kelle tõttu ma kuulan juba jumal-teab-mitmendat korda seda lugu ja usun seda, sest isegi siis kui ma jalutan sopasel päeval poodi, nii et mul on kõht näljast vastu selga, ma tean, et ta on seal kuskil. Jumal seda teab, kas ta ka minust mõtleb, aga mina mõtlen temast ja meist ja meie koos veedetud ajast..

Teaks ma vaid, kas see ongi suureks saamine või on see hoopiski mingi.. tingimusteta ilus asi.. :) mitte, et see teadmine mulle midagi annaks, aga ühtäkki ei tundu kompromissid enam nii keerulised ja oma isiksus ohus olevat..

Pole enam üldse häiriv, et see vahepealne, üleliigne käsi (teate ju küll seda üht kätt, mida kaisus hoidmisel pole kuhugi panna) ära sureb.. tema lähedus on palju olulisem.. lausa niivõrd, et minu jäärapäine vajadus teda kaisus hoida ta pidevalt äärepealt voodist alla surub. Ta andestab mulle selle. Ning ta andestab mu lakkamatud pisardamishood, mis on ilmselge tunnus sellest, et suureks saamine on tegelikult veel mägede taga.. isegi siis, kui nutt tuleb sellest, et kõht on gaasi täis või rinnad olenevalt päevast kas liiga suured või liiga väikesed või - jumal hoidku selle eest - liiga kandilised. Ma tahaks panna kõik maailma head sõnad ritta selle kohta, kuidas ma tema kõrval kasvan ja kuidas ma tema kõrval end kohati nii ilusana tunnen, sest ta suudab mu igavad ja hallid silmad hundisilmadeks lugeda ja kuidas ma tema pärast üritan hommikuse unisuse kiuste lahjemat kohvi teha ning juua ja kuidas ma tahan võileivad enne valmis saada, kui ta kööki jõuab, et need siis hoopis koos kohviga magamistuppa tuua ja kuidas tal on mu süda nii pihus, et ma solvun ka maailma kõige pisemate asjade peale ja kuidas see nägu, millega ta mind seejärel vaatab, võtab ära kogu maailma mured nii kiiresti nagu ema pai ja rosinasai väiksel lapsel..

Aga siinkohal ma ka lõpetan, sest igal teisel inimesel, kes seda loeb on tõenäoliselt juba süda pahaks läinud sellest imalusest.. jah, tõsi ta on, poleks ma ise selle kõige keskel, oleks ma sellise jutu kirjutajale juba nätaka vastu vahtimist andnud.. kuid antud hetkel, tsiteerides Rohet - häbi on, aga ei tunne.

Tunne on hoopis selline, et..

tule kaasa, kallis, läheme sinna, kuhu viivad tuuled, vesi, õhk ja jalad, unistades lendame.. põhiline on ju - kaasas oleme me teineteisel, kõik muu see tundub tühine, on liiga ennast täis.. kui murelik täna, küll see homme saab korda, võta kinni ta käest, sest ta armastab sind..

2010-04-12T02:23:00.001+03:00

Andke andeks, sõbrad ja kaasvõitlejad. Juhtus lihtsalt nii, et elu tuli vahele.

Kunagi varsti ma kirjutan teile, kui õnnelik ma olen. =)

Jääb loota kunagi ehk istume nii veel kord.. ah kui ärakell ei oleks karjatand..

2009-12-09T23:42:00.002+02:00

insert random title here

2009-11-22T15:17:00.001+02:00

Tundub, et oleks justkui reaalselt meeldiv pühapäeva hommik. Arvestades fakti, et ma pühapäevi üldse ei salli.

Ma kogu aeg mõtlen, et peaks lihtsalt arvutisse blogima ja siis selle üles toppima, kui ma netti saan. Aga miskipärast see ei toimi. Ma arvan, et kui ma kirjutaks asju kõigepealt peidu sisse, mitte otse netti, siis kooruks sealt välja asjad, mis päevavalgust ei kannatagi.

Tegelt aga.. on sellesse pisukesse perioodi mahtunud uue korteri otsimine ja selle omastamine, eelnevast tingitud äkiline vaesumine, tsirkust ja draamat rohkem kui kopka eest ning nii momente, kus tunned milline kohutavalt kohusetundetu ja ebapraktiline inimene sa oled kui ka neid, kus isegi võib enda üle uhkust tunda.

Uuest pesast: asub teine Kalamajast natuke maad edasi Pelgulinnas, Ristiku tänaval, 2-korrulises puumajas, kus on maailma kõige šefim pööning, mis esimese asjana tuletas "Bullerby lapsi" meelde (tegelikult kuivatavad vanamutikesed seal pesu). Oma pesa on mul täpselt parajalt ühe inimese jagu, esimene ruum on köök/pesuruum, teine elu/magamistuba. Fakt on aga, et mul on nüüd pesumasin, mis tähendab, et nüüdsest võite minuga jälle arvestada kui hääletamiskaaslasena :) Küll aga on mul üüratult kahju, et minu näol pole tegemist kunstnikuga, sest elu/magamistoa üks osa on endine tilluke lastetuba, mis oleks täpselt paras ühe stuudio jaoks. Kuid kuna ma kunstnik ei ole, jääb ainult üks küsimus: ega kellelgi juhuslikult ei ole töötavat klaverit ära anda? :) Tänan tähelepanu eest.

Poleks eales arvanud, et kodu "sisustamine" võib olla ühekorraga nii suur rõõm ja samas nii suur piin. Just hiljuti veetsin ma pea 2 tundi kodutarvete poes ringiratast tiirutades, sest ma ei suutnud ära otsustada, millised nõud ma ostan oma täiesti tühja kööki. Ma käisin ringi ja üritasin iga teatud nõudekomplekti juurde leida nendega sobivaid kohvi- ja teekanne või potte-panne. Teiseks tunniks oli tunne nagu rotil labürindis, kes tunneb toidulõhna, aga toiduni ei jõua. Lõpuks andsin alla ja ostsin kirjud nõud.. sest tohoh üllatust, nende juurde sobivad ülejäänud atribuudid värviskaalal kollasest lillani. Kes see veel ütles, et ülikoolis hakkab aju kõvasti arenema?

Sissekolimine toimub alles päris novembri lõpus. Sest järgmise nädala veedan ma Vilniuses ja seni oli omanik seal parandustöid teinud.. Seega, kõik teie janused kõrid, kes juba kihelevad soolaleivaka ootuses.. maeitea. tähistage kellegi nimepäeva või midagi. Pealegi, ma pean enne ülal elavate pensionäridega sõprust jooma. x)

Koolist: tähendab, ei. Ma ei taha tegelikult sellest rääkida. 30. november on tähtaeg minu kümneleheküljelisele esseele, millest mul on praeguse seisuga valmis nii.. üks lehekülg. Pluss sissejuhatus. Mis te arvate, kui palju oma vaba aega veedan ma Vilniuses esseed kirjutades? Rääkimata siis nendest kohutavatest, kohutavatest poliitika ja valitsemise aluste praktikumiülesannetest. Mis nõuavad valmis saamist täna. Ühesõnaga. Kooliga võiks paremini olla. Ma endiselt ootan seda äratundmise momenti, mis ütleks, et see ongi see, mida sa teada ja tunda tahad ja motiveeriks mind hommikul voodist välja ronima.

Oma oh-kui-ebapõnevast elust: Noh, see on tõesti nii ebapõnev, et sellest polegi midagi kirjutada. On palju üksi oldud ja palju mõeldud elu ja muude asjapulkade üle.. On olnud ka neid hetki, mil ma istun poolteist tundi laua taga ja vahil liikumatult aknast vastu vaatavat pimedat novembriööd. Aga elu on juba kord selline, et.. this too shall pass. Sest elu on ju täpselt selline, milliseks sa ta ise lood.

Ei, tegelikult. Kõik läheb aina paremuse poole.. x)

Kuhu oktoober kadus?

2009-11-06T03:20:00.002+02:00

.. ehk siis mu esimene ja siiani ka ainus mõte, mis mu peast läbi vilksatas, kui ma avastasin, et viimane ettekanne pärineb 28. septembrist. Nii nagu 1. novembri saabumisega kadus ära soe, päikseline, kuldne ja vahtralehtedesse uppuv sügis ja asendus justkui üleöö raagus puude ja halli pilvemassiga, mis olenevalt kellaajast heleda-tumeda skaalal liigub, nii kadus ka.. elurõõm ja tuli asemele skaala kahes eri otsas kõlkuv melanhoolia.. et siis kas lihtsalt melanhoolia või äärmuslik melanhoolia.

juhtunud.. on selle ajaga liiga palju, et seda isegi üritada meelde tuletada või sõnadesse panna. ja samas ei juhtuks nagu päev-päevalt mitte midagi. tähendab, isegi rutiini enam pole.

sest mõni hommik ma ärkan ja pistan oma nina teki alt välja ja veendun, et korteris on liig külm, et isegi kaaluda üles tõusmist. magan 20 minuti kaupa järgmisd 3 tundi ja jooksen siis oma kampsuni järele ja uuesti teki alla. ning kuna ma juba nagunii enam kooli ei jõua, siis ma näiteks koristan.. pesen kõik nõud ära ja teen suitsu. liigutan ajalehte laua peal. teen suitsu. vaatan põrandal lebavat riidehunnikut. mõtlen, et nüüd oleks küll viimane aeg kütmist alustada. teen suitsu.

ning mõni hommik ma ärkan ja isegi ei kaalutle. marsin otsejoones, veekann käes, vannituppa ja panen samal ajal tatrapudru hakkama. mõni hommik ma lihtsalt tean, et peab. isegi kui midagi otseselt ei kohusta, keegi ei kontrolli mu kohalolu ja ei ole mingit tööd. ma lihtsalt tõusen otsejoones ja nendel hommikutel ei mõtle ma kunagi pikalt, mida selga panna, sest ma lihtsalt tean. ja siis ma lihtsalt olen 2-8 tundi ühes asutuses ja siis ma lihtsalt teen ülejäänud ajaga midagi muud.

kõike seda arvesse võttes saan ma suurepäraselt hakkama. mul on tekkinud midagi seltsielulaadset, mulle helistatakse hommikul, et kontrollida, kas ma kooli jõuan, ma sain suurepäraselt hakkama kolme eksamiga kolmel järjestikusel päeval kolmes aines, kus ma terve perioodi jooksul mitte midagi ei kuulanud ja kui ma tahan, võin ma endale öösel kell kaks keerata džinn-tooniku ja keegi ei saa mind takistada..

ja ometigi pole mul aimugi, miks ma seda teen.
tähendab, sellest pole ju hullu, seni kuni ma surun endas alla igasuguse eneseanalüüsi. ma olen üsna veendunud, et 85% neist inimestest, kes hommikul minuga koos trammiga sõidavad või mind süstemaatiliselt ülekäigurajast üle ei lase, ei mõtle, miks nad teevad seda, mida nad päevast päeva teevad. nad teevad selleks, et oma aega täita. 24 tundi tuleb ju kuidagi ära sisustada.

põhimõtteliselt. see, mida ma läksin tallinnasse endale tõestama, on saavutatud.
ma saan üksi hakkama.
ma suudan nautida aega iseendaga.
ma isegi lugesin üks hetk veendunult raamatuid, kuni mu antenn tv3-e üles leidis.
ma oskan poes käia mõistliku summa eest nii, et sellest elab ära vähemalt 2-3 päeva.
ma oskan piiratud ressursside juures imehead süüa teha.
ma suudan midagi ette võtta, kui vetsus vesi enam kinni ei jää.
ma suudan soojaks kütta korteri, mille laes on auk ja seina ja akna vahel 3 millimeetrine pragu ning mille ahi ei tõmba.
ma võin nädala sees varajaste hommikutundideni räusata, kuidas ma tahan tantsida ja järgmine päev siiski oma kohustustega ühele poole saada.

fakt, et ma pole pärast tallinnasse kolimist praktiliselt ühtki ööd üksi maganud, on kõnekas, aga mitte määrav.
ma tahaks üksi magada.

mis edasi?

Dancing with the enemy.

2009-09-28T20:01:00.004+03:00

Oh, dear lord. Täna lihtsalt ei ole minu päev.

Trepikoda remonditakse endiselt. Ärkasin selle peale, et ma mõtlesin, et mu korteri ust murtakse maha. Ma loomulikult mõtlesin, et magan veel kümme ja veel kümme minutit, aga iga natukese aja tagant ärkasin ma veel suurema ehmatusega, ehk siis ma otsustasin alla anda.

Pea kogu ülejäänud päeva jagu ajumahtu läks artikli kokkumunsterdamisele. Mistõttu olen ma terve õhtuse osa päevast olnud nagu peata kana, iga natukese hetke tagant peaga vastu posti jooksmas. Näiteks - saada MunnPollilt trahvi kohas, kus nad mitte kunagi ei passi. Olles sõitnud vähem kui ühe peatuse. Vähemalt olin ma alandlik nagu peksa saanud kutsikas ja sain vähem trahvi, aga no tõesti, mõistus, tule koju!

Siis ilmnes taaskord kõigile teada fakt, et matemaatika ega üleüldine loogika pole tõesti mu tugevaim külg. Ma valmistasin end ette koosolekuks, mis minu väikese aju loogika põhjal pidi hakkama kell kuus, aga kae perra. Kell kaheksa. Seega sain ma kaks tundi veeta puhtalt Reval Cafes juues üht lattet ja kuulates suurepärast muusikavalikut a la "Sellest saab meie suvi". Ja nüüd ma istun siin endiselt. Veel vähemalt tunnikese. Viimane lugu playlistis oli "Kung fu fighting". Mu pea plahvatab.. üks, kaks.. kohe.

Kogu Tallinna-elu hakkab alles nüüd tuure üles võtma. Neljapäeval läksin loengusse ja Six mainis MSNis, et ta on nüüd raamatukogus ja hakkab tulema. Ilmselgelt olin ma eelmisel nädalavahetusel Tartus olles suurima rõõmuga teda külla kutsunud, aga vot, näed, ise päris täpselt ei mäletanud sellest midagi. Kuid päev läks kohe sekundi pealt paremaks, tiirutasime hetke Sixiga kaltsus ja komistasime Kustasele otsa. Sai lõpuks tutvutud ka legendaarse Kalamaja pargiga, mis on sõna otseses mõttes mu maja ees ja kuhu ma pole siiani jõudnud. Hea avastus ajaks, mil õues on juba liiga külm, et roheluses aega veeta. Oleks ma aktiivne, saaks ma nüüd seal jooksmas käia. Oleks tädil rattad all, oleks tädi omnibuss.

Igaljuhul tekkis seejärel kohe mõte korraldada lõpuks ära ka soolaleivakas. Mis läks lõppkokkuvõttes väga hästi. Inimesed jäid kõik väga fashionably hiljaks, ehk siis jõudsid täpselt siis, kui ma kõigi oma asjadega valmis olin saanud. Suurem enamus rahvast oli muidugi Tartu kandist, milles võib muidugi ka süüdistada kahe päälinlase saabumata jäämist. Aga see selleks, vallatus viis meie tee lõpuks isegi X-i (kui teaks ka, miks), aga see trall jäi lühikeseks, sest mina kui ainus rahaliselt arvestatav inimene olin oma pangakaardi koju jätnud. Tagantjärele mõeldes oli see loomulik õnnelik juhus, sest nelja rahatu inimesega oma kulul X-is juua oleks mu viinud pankrotist järgmisele tasemele..

Laupäev möödus seejärel, nagu te isegi arvata võite, sügaval teki sees. Õhtuks planeeritud kursapidu lendas kõrge kaarega uppi. Kõigepealt selle kohani jõudmine nullis mu tuju nii ära - uriinihõngulises trammis, saatjaks kuuene kamp vene noormehi kes sisustasid kogu teekonna teistele sõitjatele otsa kukkudes. Pärast bussilt maha õiges peatuses ja - nüüd mis? Mu ees oli terve hunnik Nõmme metsa ja null edasisi koordinaate. Peale umbes pooleteisetunnist ringi uitamist mändide vahel ütles mu kannatus üles ja ma hakkasin koju astuma. Nõmmelt, tuletan taas meelde. Iseenesest oli teekond väga lihtne, otse mööda Pärnu maanteed.. aga esimene maja, mille numbrit ma märkasin oli 368. Iseenesest oli täitsa põnev, sain teada, et Tallinnas on selline linnajaotus nagu Kitseküla ja bussipeatus nimega Vanahallimehe (?) ja midagi väga humoorikat veel, mis hetkel ei meenu. Trammipargi sain oma silmaga kaetud. Loomulikult läks mu pidu iseendaga palju põnevamaks, kui ma Pärnu mnt 200 juures oma pudeli veini lahti koukisin. Ühel hetkel oli tunda küll, kuidas jalad lihtsalt liiguvad ühtlases tempos, aga ülejäänud keha ei saa enam üldse aru, mis toimub. Ütleme nii, et koju jõudes oli päris paras purjuküla. Ja järgnev hommik ja päev oli täielik deja-vu laupäevasest hommikust ja päevast. Ainult vähem inimesi oli toas.

Oh õuduste õud. On aega minna kõhtu täitma. Õhu ja armastusega tõenäoliselt, as in ma tühjendasin pohmapäevadel oma külmkapi kõigest, mis vähegi hamba all ei kisanud.

Ei, samas, kõik on ikka väga hästi. Üksi, aga mitte üksildane. Ja isegi ei kurvasta, et kursapidu jäi mu jaoks ära, sest mul on iseendaga tõesti tore viimasel ajal. :) Ja seda ma siit linnast ju otsima tulingi. :)

My delirium..

2009-09-13T12:59:00.003+03:00

Jah, ma olen teid nälga jätnud. Tunnistan üles, my bad.

Vahepealsest siis täpselt nii palju, et kui keegi veel ei tea, siis ma elan nüüdsest Tallinnas. Käin Tallinna ülikoolis. Elan imearmsas Kalamaja korteris. Istun loengutes 200-500 inimesega. Hoian silma peal ühel ilusal Tallinna neiul. Igatsen oma sõpru rohkem, kui ma arvata oskasin.

Ses suhtes, et tõesti, tulge külla. kui sul ikka on kursusel üle 150 inimese, siis on päris keeruline endale seal nii kiiresti sõpru genereerida. iga päev on lihtsalt uued näod. või võib-olla olen ma lihtsalt misantroobiks muutunud. mul on härma-aegadest nii sees see teadmine, et kool ja seal olevad inimesed on hoopis teine teema kui minu inimesed. aga nüüd vist väga selle suhtumise peal enam edasi sõita ei saa, sest tallinnas ei ole minu inimesi. Õigemini on, aga vähe.

Aga ei, ma ei kaeba. Tegelikult on mul kõik ülimalt hästi, kui nüüd endiselt välja jätta see katkine kraan, mis sunnib mind mullivannis nõusid pesema. Kuid ka sellega tegeldakse.

Ning see on vist see koht, kus peab tunnistama, et ma olen päris.. armunud. x) Vähemalt piisavalt udupea, et ühest inimesest mõeldes kogu ülejäänud maailm ära unustada ja siis julmalt hunnikusse astuda.. xD

Ja samas.. natuke nagu oleks katki ka..
ah. ma ei tea. täiskasvanud iseseisva inimese elu on ikka ütlemata põnev. :D

..võib juhtuda kõik..

2009-08-07T17:14:00.004+03:00

“That’s what’s so wonderful about being young, there are no mistakes, only research.”

Ma väga vabandan nende ees, kelle tee juba ära jahtus.

Ei oleks vist väga suur liialdus, kui ma ütleks, et viimane kuu aega on olnud mu elu üks intrigeerivamaid ja seiklusrohkemaid.. tõesti, ma olen vaadanud peeglisse ja näinud kõige kohutavamat punaseks paistetanud tatist ja läbimärga nägu.. ning ma olen avastanud end omaette istumas ja lihtsalt naeratamas.. ma olen tantsinud.. lava peal, Pride'i veokil, 1000-pealises massis, Cascada live'i saatel (:D), ühest mehest ja kahest naisest koosnevas burgeris, minu elu ilusaimate naiste top 3-e sattunud neiuga, inimesega, kelle lähedus pani sees kõik kihelema, üleseksualiseeritud lesbo-fresboga.. ja nii edasi. Ma olen istunud imeilusa linnavaatega squati katusel ja limpsinud siidrit, ma olen istunud Kopenhaageni munakividel ja vaadanud õllekõrvaseks ÜLIägedat feministlikku tšikikabaree gruppi, ma olen joonud ale'i tüüpilises inglise pubis ja haaranud Starbucksist ülehinnatud cappuccinot.

Ma olen nutnud heldimusest, nähes oma silmaga esimest meest maailmas, kes sai oma meessoost partneriga abielluda.. Ma olen kõndinud üle lava, hoides silti kirjaga "Estonia".. Ma olen kokku varisenud. Ma olen end tagasi kokku kraapinud. Ma olen end tundnud nii kuradi üksi, kui siin ilmas veel olla saab.. ma olen end tundnud osana suurest ja armastavast "perest".. mulle on plaksutatud.. ma olen püsti seistes teistele inimestele plaksutanud.. Ma olen päris mitu korda ärganud, teadmata päris täpselt, kus ma olen.. xD Ma olen vaadanud kordamööda ekraanile ja lavale ja ekraanile ja lavale ja saanud aru, et see tõmblev sipelgas seal on tegelikult Madonna.

Ma olen vedelenud keset Londoni ööd Kati kaisus, et öelda vähemalt kolm korda: "okei, nüüd jääme küll magama", et siis ikkagi edasi rääkida. Ma olen leidnud inimesi, kellega rääkides ma olen unustanud ennast neile otsa jõllitama.. Ma olen leidnud inimesi, kes on minus taas välja toonud 15-aastase oi-kuidas-tahaks-aga-veel-rohkem-nagu-kardaks pubeka. Ma olen kartnud ja oodanud ja samas üritanud mitte oodata üht kohtumist ja kui see juhtus, oli kõik.. lõpuks ometi Õige - piisavalt kaugel, aga ometi nii südame lähedal. :) Ma olen ärganud suures päikeselises Bullerby lapsi meenutavas toas, nurruv kass peas, soe käsi ümber. Ma olen ekselnud välja väänatud jalaga hommikuses Kopenhaagenis tervelt 4 tundi.. Ma olen naernud koos sõpradega, keda ma pole näinud 9 kuud. Kuradi päralt, ma olen end isegi vetsu lukustanud ja sinna magama jäänud.

See on elu, ma ütlen.

Natuke nukraks teeb, kohati. Sellest kirjutamine võttis nii kaua aega, sest see on nii kibemagus. See oli ja on kõik niivõrd ülivõrdes suurepärane, aga samas on see kõik juba eilne päev. Ja üleeilne. Ja nii edasi. Kuid sellest lahti lasta on nii äraütlemata keeruline..

Aga ma tean, et mäng pole veel kaugeltki mitte läbi. Sest juba esmaspäevast algab Tartuff, mis on alati olnud üks suve armsamaid osasid - sõbrad, pleedid, jägermeister, kvaliteetfilmid ja no olgem ausad, Zavood. Kõigele lisaks olen ma kogu selle aja üksi kodus. Ja kui too nali läbi saab, võtan ma oma paar asja ja motiveerin end veel nädalakese jagu Stockholmis. Ja kui ka too nali läbi saab, siis võtan ma paar asja veel ja kolin üleüldse päälinna. Oh my-my.

Kõik on alles ees. :)

Truly, madly, deeply.

2009-07-25T03:59:00.002+03:00

Ma tahtsin öelda ainult üht kuni mõnd asja.

Jah, ma olen tagasi Eestis.
Jah, Londonis oli lahe.
Jah, ma kunagi kirjutan sellest pikalt ja laialt.
Head aega, ma lahkun nüüd Kopenhaagenisse.
Ja jah, ma tulen tagasi, käin Madonna kontserdil ära ja kirjutan siis KÕIGEST.
Seega hoidke oma piip ja prillid ja pange 5./6. augustiks juba suur tassike teed valmis.

PS: otsin korterit/korterikaaslast/tööd/keppi/keeksi Tallinnas. Ilma korterikaaslaseta võtaks 1-2 toalise korteri, korterikaaslasega vähemalt kahetoalise korteri, kui tööd saan, võin üüri ka maksta. Töö peaks võimaldama vähemalt kord kvartalis koolis käia. Kepp ja keeks võiksid olla kõva kepp ja pehme keeks.

Ette tänades,
teie Maire Kondiste,
õige nimega Vant.

Song to say goodbye.. x)

2009-07-06T03:07:00.004+03:00

6.-22. juuli ze London Town.. :)

ja täiesti ausalt.. viimased päevad on olnud ülimalt imelised. nagu elu ikka - ühel hetkel avastad end üksi keset ööd kergelt shvipsis peaga Pirogovil krokodillipisaraid valamas ja südamevalu kätte suremas.. ning enne kui sa arugi saad, kõnnid sa laupäeva hommikul kell pool viis päikesetõusu poole, kuulates Ingrid Michaelsoni kõige pisarakiskujamaid lugusid ja vahid taevasse, näol väsimatu naeratus.

mitte millestki ei ole kahju..
mitte miski ei tekita süümekaid..
mitte kuskilt ei valuta..
ma pole 4 päeva järjest nutnud..
ma suudan teha nii palju..
ja 12 tunni pärast olen ma sellest kõigest veel kaugemal..
ja tõmban ühe sigareti..

I'll follow you until you love me.

2009-06-28T18:08:00.004+03:00

Ikka juhtub, et kaks nädalat järjest ei leia piisavalt pühendumust, et midagi kirjutada. Ega ma ei teeks seda praegugi, aga kuna blogi kirjutada on parem kui kirjutada oma kapist välja tulemise lugu, siis ma olen veel tunnikese jagu the Queen of Procrastination.

Jõle raske on analüüsida maailma ka kõige suurema ja parema kohvikruusi tagant, kui juba kolmandat päeva on väljas 25 kraadi sooja ja päike lõõskab. Ööl vastu pühapäeva vihtus niimoodi äikest, et mina va jänes olin sunnitud kardinad ette tõmbama ja nad on mul nii paksud, et mingit päiksekiirepoegagi ei tunginud läbi, mistõttu oma silmad tegin ma lahti alles kolmveerand kaks päeval. Üks film, kaks kohvi, pool pitsat, mõned pannkoogid ja üks õe visiit hiljem oli mul juba peal see nukker "another wasted beautiful day" tunne. Sellistel hetkedel ma igatsengi Katit, sest tihti ei ole aega ega tahtmist ennast kesklinna vedada, tahaks kellegi kodulähedasega lihtsalt päikese käes peesitada ja rääkida maailma kõige vähetähenduslikematest asjadest..

Hämmastav on avastada ühtäkki, et kuramuse püss, ma lähen nädala aja pärast Londonisse. Hästi veider, sest ma olin arvestanud, et ma ei saa sinna üleüldse ja et esimene hetk lähen ma Eestist ära alles 25. juulil Kopenhaagenisse. Ma arvasin, et mul on veel all the time in the world, et mitte midagi teha. Sealjuures ei arva ma vähegi, et ma LDNis kuidagi asjalik oleks, aga tegelikult oleks vaja näkku vaadata mõnele väikesele EGNi asjakesele ja projektikesele ja ka sellele workshopile, mida me Kopenhaagenis tegema hakkame..

Jah, nendele siis, kes veel informeeritud pole. Lõpetasin vahepeal gümnaasiumi keskmise hindega 4.6 ja keskmise eksamitulemusega 88.2, lilled, kes veel toonud pole, võib toomata ka jätta, parem võtame ühe õlle. x) Vanemad ehmatasid mu poolsurnuks, sest tänu vahepealsele tädiks saamisele olin ma juba loobunud mõttest, et ma võiks lihtsalt minna mõneks nädalaks Londonisse Kati juurde lällama, sest mainiti, et tõenäoliselt ma ei saa isegi EGNi esindajana Stockholmi minna augustis. Aga.. paistab et asjaolud muutusid.

Ja mis sest, et Katil pole mind võib-olla isegi kuhugi majutada ja et ta tõenäoliselt poole ajast tööl on.. ma ülimalt ootan seda. Sest ma olin juba arvestanud, et tõenäoliselt tuleb üks jõle lame suvi. Erinevate sõpradega erinevates paikades (enamjaolt siiski Tartus) joomine. Pluss Katre läheb reisu peale ja Six läheb varem või hiljem reisu peale ja Milfred on üldse päälinnas. Ja nüüd ma saan minna linna, kus ma võin olla ka täiesti üksi ja mitte tunda end üksikuna, sest selles linnas, ma usun, on kõik inimesed teatud määral üksi.. Läbikäiguhoov, nagu Katja ütles.. Ning kõigele lisaks on mul ka võimalik astuda läbi Ene juurest Birminghamist, kui tahtmist peaks tulema.. Või võtta Saffiku põlvel üks pint Brightonis.. :) Selle nädala ilmateadet vaadates lubab Londonisse konkreetselt 27 soojakraadi ja päikest, aga noh, teada värk, et selleks ajaks kui ma kohale jõuan, siis vaatab mulle vastu good ol' england ja 2-nädalane udu.. aga vahet pole, ma riskin.

Lisaks koolilõpetamisele jõudsin ma vahepeal käia kahel lõpupeol, kord klassiga, kord lennuga. Klassi oma oli 2 päeva sauna, sääski ja õlut, sitt kirjanditulemus ja veel sääski ja õlut. Lennu oma oli ühe koha peal istumine, esimest ja viimast korda mingite inimestega rääkimine ja oi kui omamoodi romantiline koju saabumine. Ma olen tundnud seda suveromantikat, mis väljendub selles, et sa hääletad õhtupoolikul Pärnusse ja sind võetakse vanasse sportautosse ja sa sõidad Runaway Traini saatel päikeseloojangusse, suitsetades samal ajal katuseluugist välja mentooliga slimse.. seekordne romantika oli kõige selle vastand.. seekordne romantika oli Otepää käänulised ja tõusvad-langevad teed, sinus peituv kerge promill ja absoluutselt igasuguse mõttetegevuse nulliv tümakas - suunaga päikesetõusu poole.. Kogu tee koju oli mul näos maailma kõige suurem ja mittemidagiütlevam naeratus, mis väljendas ainult teadmist, et üks kõik, kui sitt või valus või lootusetu võib mõni päev olla, selliste hetkede nimel tasub elada.

Jaanipäev oli näiteks üks nendest juba ette täiesti lootusetult perse keeratud päevadest. Sa ärkad ja kõik on läinud ja esimene hetk sa oled õnnelik.. teed oma kohvi ja vaatad rõdult pühasse vaikusesse oma hommikusigareti saatel. Ühel hetkel hakkab aga see vaikus liiga valjuks muutuma ja sa saad aru, et täna lihtsalt pole sinu päev. Kõik juba ammu sõidavad oma või sõprade maakohtadesse ja kuulavad pagassist tulevat õllepudelite kolinat ja sul pole endiselt aimugi, mis sinust saab, sul on ainult lootus, et grupp inimesi on selles teadmatuses sinuga koos. Ja kui me lõpuks õhtul kuskil seitsme-kaheksa vahel startisime oligi tuju jõudnud erilisse püha ükskõiksuse staadiumisse. Paar katset ükskõiksusest heasse pittu ja tujju jõuda kukkusid lõpuks läbi ja nii ma vaatasingi juba kell kolm öösel kodus und. Aga ausalt, who cares - üks jooma kõik.

Lõpupidudele ja jaanipäevale lisaks võiks ma veel umbes kümmekonna läbu kirjelduse siia panna, aga fakt on, et ma enam ei viitsi. Nüüd ei olegi enam suurt muud kui (nagu geenius herr Saatpalu kord ütles) oodata, oodata, oodata.. (neid huuli?)

Seega ma nüüd lahkun, et pidada veel üks väike praznik, millest ma teile ei kirjuta..

I wanna be the one to walk in the sun..

2009-06-14T17:17:00.006+03:00

Ma tean, ma tean, ma tean. Ma tean liiga palju ja ometi liiga vähe.

Ma tean, et kuskil küberruumis teatud inimesed ootavad, et ma teeks järjekordseid kokkuvõtteid oma elu kohta. Ma ei tea, mida põnevat teile öelda.

Astusin eelmise reede õhtul välja.. teadmisega, et ma vajan sõpru ja nalja ja janti ja lanti. Kui noored juba 11 ajal koju hakkasid astuma, mõtlesin ma, et kurat, millal ma viimati Zavis käisin. Teatud kutse vaikselt ka tõmbas sinnapoole. Mõtlesin, et astun läbi, mis minuga ikka juhtuda saab. Ja siis.. pooleldi nagu mööda kõndides tundsin selle urka ees ära liiga tuttava patsitatud pea ja liiga tuttavad hilbud. Ja nagu muuseas.. tuli välja, et Piglet oli juhuslikult Eestis. :D Mille peale Puhh kiljus ja kallistas terve ülejäänud õhtu. Ja early night home'ist sai zav, õlled, tantsulka, palju kallistusi, natuke kakelusi, natuke varahommikust viina ja naised plita ääres pelmeene vaaritamas.. ja noh. igasugu muud pornot sai ka. x)

Ütleme nii, et kui kell kaks päeval hommikut hakkasime vastu võtma, siis .. oli üsna räbal olla. Paljalt ringi jooksmine oli teinud ka oma töö ja õhtuks olin ma täiesti siruli ja järgmine hommik alustasin rõõmsalt kopsutükkide välja köhimisega. Oma sünnipäeva päevase aja veetsingi peamiselt teki all juues kordamööda Coldrexit ja kohvi ja vaadates Weedsi ja lugedes natuke Sofi Oksase "Puhastust", mis on muuseas, olgugi et ma pole sellega isegi poole peal veel, üsna kindlasti suurepärane raamat, mida kõigile julgelt soovitan.

Õhtul tegin siis endale näo pähe ja istusin täpselt paraja lauatäie karvaste ja sulelistega Maailmas ja Mujal.. ja mul oli hästi tore. Erinevate inimeste eesmärk mind umbe joota läks suurepäraselt läbi, õllede ja siidrite vahele kingiti tekiilat ja hot shotte ja veel mingeid imelikke jooke.. :P Aga täitsa omal jalal kõndisin pärast veel mööda maad ja ilma ringi ja suutsin veel väga olulisi ja vajalikke vestlusi maha pidada.. Ja juba nädala aja jooksul teise padja täpselt sama "ripsmetušiga magama ja padja peale töinama" meetodiga ära määrida.. Well, it's my party and I cry if I want to.. :P

Aga see õhtu näitas üliolulist. Et ta on tõesti alati olemas. :)

Pärast sünnipäeva räbaldusin ma aga veel palju rohkem. Ei köha ei nohu pole siiani eriti järele andnud, kogu aeg on nii palav nagu menopausi teeks läbi ja üleüldse on suht nõder olla. Kahju on eelkõige sellest, et mõni täitsa ilus soe päev jäi nautimata. Ses suhtes, et arvestades selle suve prognoosi on need +20sed päikeselised päevad probably as good as it gets. Nautigem siis.

Meie 2-päevase lõpupeo jaoks on prognoos küll üsna.. nukker. Tõenäoliselt vaatame me veekogusid vaid kaugelt kampsunites ja rummiga teed juues. :P

Põhimõtteliselt kui tänane päev kuidagi ruttu ja jooksuga mööda saaks, siis läheks äkšõniks. Ja ma niivõrd ootan seda juba, sest ma olen põhimõtteliselt kogu nädala kodus istunud ja tatti pritsinud. Vähemalt ma alustasin oma elu tühjendamist ebavajalikest asjadest - kinkisin oma tädile ära prügikotitäie riideid ja sain ühe erksavärvilise kaltsuvaiba vastu.. :) minu oma pesa esimene oma asi.

Täna hommikul paberimajandust sorteerides sattusin mingite piltide peale, mis ma talvel olin ilmutanud. Mõned pildid Islandist.. Üks pilt EGNi jõuluballilt, sest ma lasin tookord kalli sünnipäeva puhul kaks ilmutada ja kinkisin ühe.. ja üks pilt.. eelmise aasta Riia Pride'ist, seesama, mis ka tema korteris raamitud oli.. Associated Press või miski muu sarnane.. Hiiglasuures formaadis ka veel. Ja oh irooniat, ma olin nad tellinud ja unustanud.. ja nüüd kui ma nad leidsin.. pole mul enam põhjust seda maailma ilusaimat pilti ei ära raamida ega seinale kleepida.. võib seal ümbriku sees edasi tolmata..

What a waste of time and money and beauty samas..

On the other hand. Mul on tulnud priimad eksamitulemused.. 82. 95. 94. Kirjandit veel ootame. Et siis Tallinn, üsna kindlalt siit ma tulengi. Sellega seoses, otsin suurepärast korterikaaslast päälinnamaile, sugu pole oluline, välimust võiks nii palju olla, et pimedas korteris ära ei ehmata, mõistust nii palju olla, et korterit mitte põlema panna ja mitte suvalistele parmudele öömaja pakkuda, vastutulelikkust võiks nii palju olla, et annab andeks kui ma pesuväel mööda korterit Spice Girlsi taustal ringi tantsin ja deodorandipudelisse laulan või kui ma kuu aega nõusid kraanikaussi kuhjan, et need siis ühel päeval purjus peaga taustaks üürgava Vengaboysi saatel ära pesta. Tõenäoliselt tassin tänavalt loomi ka koju. Muidu olen üdini armas ja rõõmsameelne.
PS. Olen maksejõuetu. :)

Ja kui kellelgi veel minu tegemistest pole küllalt saanud, siis 19. juuni kell 12 on MHGs mu lõpetamine ja ma luban - ma näen ülihea välja. Tulge visake pilk peale. :)

It's the sound of my shoes.

2009-06-05T01:51:00.002+03:00

Täna on esimene päev pärast laupäeva, mil ma lõpuks muusikat kuulan.

Tahaks teatud neidu siinkohal tsiteerida, et elu tõesti on seiklus. Teate ju küll, kuidas vahel ei juhtu nädalaid mitte kui midagi huvitavat ja siis äkki laseb Issand oma kraanid valla ja sajad asjad nõuavad su tähelepanu.

Veider. Ma mäletan seda momenti, kui Kristi peole sisse sadas ja ma võtsin ta liibuma ja seda sära ta silmis, kui ta siis ütles, et kahe(?) kuuga pole miskit muutunud. Ja mina.. mitte miski pole sama kui kaks kuud tagasi. Kaks kuud tagasi oli esimene kriis alles ukse taha jõudmas. Aasta aega oli saamas mööda ühest pilgust, mis kogu järgnevaks 12 kuuks kogu mu maailma enda haardesse võttis.

Nüüd. Ma ei oskagi nagu endaga midagi peale hakata..

planning everything for two,
doing everything with you,
and now that we're through
I just don't know what to do..

Niisiis ma sattusingi täna raamatukokku. Mõtlesin, et kui mul nüüd juba ongi kõik eksamid edukalt läbitud ja kui mul nüüd enam ei olegi kedagi, kellele tahaks automaatselt helistada iga kord, kui tekib mõte üks kõik mida teha, olgu selleks kas või linna kohal tühja õhu vahtimine, siis võin ma ju vähemalt üritada tasa teha kõik need korrad oma elust, mil ma olen ohanud, et "tahaks lugeda küll, aga aega ei ole.." Valik sai väga huvitav. Ma loodan, et ma neist ühegi lõpetan.

Aga see kord ongi kõik teistmoodi. Maailm lõpes maikuus ja nüüd.. ma teen inertsist asju, kohtun vajalike inimestega ja läbin oma väikeseid päevaseid rituaale, aga. Mida ei ole, on ootus uue päeva või parema homse ees. Ainuke mida ma tean, on see, et kui ma veel piisavalt pikalt kulgen, siis lõpetan ma varsti kooli ära. Ja siis ma teen veel pikalt midagi. Ja nii uskumatu kui see ka pole, aga minusugune paljasjalgne päikeselaps ootab sügist. Sest see on tõesti see ainus huvitav asi, mis mu elus tõotab midagi lähiajal muuta. Ma pole elu sees hoolinud nii vähe sellest, et mul on sünnipäev tulemas. Ja enam ei hooli ma ka sellest lõpetamisest, sest nii või teisiti on kool minu jaoks läbi. Ja suvi.. suvi on täidetud erinevate sotsiaalsete üritustega, kohtumiste, lõbustuste ja pidudega. Nagu iga suvi enne teda.

Ma vajan seda sügist. Mitte sellepärast, et see aitaks mul üle saada, nagu keegi vihjas. Minu enda jaoks. Ma vajan seda hetke, mil ma tulen päeva lõpus koju ja avastan, et perkele paska, mul ei ole mitte midagi süüa peale makaronide. Ja teha siis endale neid makarone hapukoore ja ketšupiga ning röövlikohvi, istuda aknalauale, süüdata sigarett, puistata tuhka makaronidest tühjaks söödud kaussi ja vaadata, kuidas päike selle võõra linna majade vahel loojub. Ning tunda ennast õnnelikuna. Üksi. Ilma kallima, vanade sõprade või pereta. Iseendaga koos.

Ma ütleks, et mõni päev on lihtsam, aga see pole päris nii. Pigem on päev jaotatud hetkedeks. On hetked, mil ma lihtsalt teen ja olen. On hetked, mil täiesti juhuslik stream of consciousness viib mu sinuni ja siis on valus hetk. Ning on hetked, mil täiesti juhuslik stream of consciousness viib mind sinuni ja siis on naeratuse hetk. Valusad hetked teevad viimastele ära.

Kõige veidram ongi see, et Family Guy on ju naljakas ka siis, kui seda üksi vaadata. Aga ma igatsen neid hetki, kui ekraan mustaks lõi ja ma vaatasin sekundiks otsa meie kahe peegelpildile.

I've learned...

2009-06-02T00:51:00.002+03:00

... that it takes years to build up trust, and only seconds to destroy it.
... that no matter how good a friend is, they're going to hurt you every once in a while and you must forgive them for that.
... that you can get by on charm for about fifteen minutes. After that, you'd better know something.
... that it's taking me a long time to become the person I want to be.
... that you can keep going long after you can't.
... that we are responsible for what we do, no matter how we feel.
... that sometimes when I'm angry I have the right to be angry, but that doesn't give me the right to be cruel.
... that our background and circumstances may have influenced who we are, but we are responsible for who we become.
... that just because two people argue, it doesn't mean they don't love each other. And just because they don't argue, it doesn't mean they do.
... that two people can look at the exact same thing and see something totally different.
... that people will forget what you said, and people will forget what you did, but people will never forget how you made them feel.

... that just because someone doesn't love you the way you want them to doesn't mean they don't love you with all they have.

It's not like we got naked..

2009-05-29T20:59:00.004+03:00

Nii palju mõtteid, nii vähe sõnu ja veel vähem aega.

Oksemaik on juba kurgus, sest ma olen päev läbi istunud arvuti taga ja kogunud endale ülihead muusikat. Ja olgem ausad - ka kõige paremast muusikast saab küll, kui seda päeva jooksul umbes 10 tundi kuulata. Aga eesmärk on rohkem kui üllas. On minust ju saanud seksikas lesbo-DJ a la Samantha Ronson - kuid kus on mu Lindsay? Ah?

Ärge muretsege, ma ei ole antud hetkel päris täie mõistuse juures. Aga.. see saab veel ainult hullemaks minna. Ja siis peab ju paremaks minema?

Naljakas on see, et see eelmine postitus oli kirjutatud siis, kui ma oma teada olin veel.. hõivatud. Ja inimesed tegid kõik juba omad järeldused sellest. Aga kujutage ette pärast sellise masendava sisuga postitust saada uudiseid, mis .. panevad su segaduse lihtsalt paika oma sõnumiga. Ei ole vaja enam pead murda. Palju õnne. Enjoy the silence.
Aga ma ei ole kuri ega miskit. Enam. Esimene hetk ehmatas loomulikult põlved nõrgaks ja suitsud ahelasse. Ses suhtes, et kui sa nutad end magama juba siis, kui sa alles mõtled sellele, mida tulevik võib tuua ja siis avastad, et tulevik on üleöö olevikuks saanud.. tundus nagu Rock Bottom.

Kuid sellele nädalavahetusel saabunud teatele järgnes esmaspäev ja bioloogia eksam, mis oli hämmastavalt lihtne ja miskipärast kukkus hommikul välja ka nii, et ma nägin ülihea välja ja tuju läkski automaatselt lakke. Siis kohtudes ei suutnud ma absoluutselt mingit viha tunda, ma olin lihtsalt nii õnnelik. Ja tunnid lendasid, siider hakkas pähe ja oli päike ja .. ma mõistsin, et meist ei saa kunagi lihtsalt sõpru.. meie vahele jääb alati miskit, mis on nii kuradi eriline.. ja miskit, mis tähendab, et meil ei saa kunagi olema turvaline üksteise seltsis alkoholi tarvitada.. :D et ma ei näe päeva, kui mind ei paneks kulmu kortsutama jutt kellegi teise sebimisest.. aga see on kõik kannatatav, sest ma tean, et.. ükskõik kes tuleb või mis juhtub, Meie jääme ikka üksteise jaoks just sellisteks, nagu me oleme. Ja selles suhtes ongi kõik kuradi faking hästi.

Ja nagu rusikas silmaauku sobib siia Amy. xD

Aga mul antud hetkel.. ei ole lihtsalt aega, et end halvasti tunda. EGN ja CD-plaadid on antud hetkel mu hommiku-, lõuna- ja õhtusöök. Kui mul üldse millekski aega jääb, siis selleks, et end ilusaks teha. Ja see tuleb mul nüüd eriti hästi välja, kui ma tean, et enam pole seda üht, kes armastaks mind ka siis kui mul on jalad 4 päeva raseerimata ja eelmise päeva meik padja abil näos laiali hõõrutud ja eelmisel päeval natuke liiga palju hamburgereid söödud selle liibuva topi jaoks.. Seega cheers bonitas, shut up and swallow ja.. ma lähen nüüd hoolitsen enda eest edasi. :)

Without emotions

2009-05-19T16:44:00.007+03:00

Ma pole vist eales omadega rohkem ummikus olnud kui antud ajahetkel oma elust.

Selles teadmises pole midagi uut, küll aga hakkab lõpuks kohale jõudma see hirm. Et mida nüüd. 20 aastat tagasi poleks just erilisi valikuvariante olnud. Nüüd on neid.. liiga palju. Jääda Tartusse ja käia tööl ja trennis ja tegelda EGNiga; jääda Tartusse ja minna ülikooli; minna Tallinnasse ja ülikooli ja tegelda sealt EGNiga; minna Inglismaale ülikooli; minna Inglismaale Kati kaissu ja teha eimidagi, aga olles vähemalt ära; kolida Tibu ja Sirtsu juurde palmi alla; minna omal käel Lõuna-Prantsusmaale; kolida Millu seltsi ükskõik kuhu hispaaniamaa kanti; minna vabatahtliku teenistusega kuhugi kaugele maale pedesid päästma.. oeh. Ma ei suuda. Rääkimata sellest, et sinna kõrvale tuleks välja mõelda, kas minna üksi või loota kellegi toetavale käele.. ja kui minna üksi, siis.. kaotatud iseseisvus, leidjale vaevatasu.

Ma ei ole kunagi täpselt teadnud, kes ma olen või millisena ma oma elu näen, aga siiani on kõik läinud väga lihtsalt ja selge ettemääratud raja järgi, sest sa lihtsalt eladki kodus ja käidki koolis ja muud sinult ei oodata ja muud pole sul tarvis tehagi.

Nüüd on lihtsalt.. auk. Ma olen kahjuks selle koha pealt stereotüüpne kaksik kah - ma tahan kõigest natuke teha ja natuke osata ja natuke teada, õigemini tahaks isegi kõigist eelmainitutest palju, aga .. mul on ainult üks elu. Ja kõigest natuke tähendab ka seda, et ma olen selles kõiges keskpärane.

Tegelikult on viimastel päevadel olnud näha küll mingeid iseseisvusealgeid, mis koputavad südametunnistusele ja ütlevad, et mine ja jäta.. tee kapp tühjaks vanadest riietest ja viska ära kõik vanad asjad, mida sa juba aastaid asjatult alles hoiad ja hakka lihtsalt astuma.

Kõigele lisaks suutsin ma just oma juuksed blondi värviga brünetiks teha. In what universe other than mine would the system work that way?

Edit:
Ma ei saa endast lihtsalt üldse aru. Tunnike tagasi ma mõtlesin oma asjadest ja tulevikust ja tundsin valmisolekut astuma julgeimaid samme, mida ma eales astuks. Ja nüüd, telefonikõne hiljem, on mul klomp kurgus ja süda raske ja tunne enneolematult tahtejõuetu. Tahtmine taas jõuda tagasi sinna turvalisusse, millest ma veel hetk tagasi olin valmis loobuma.

Leap of faith

2009-05-08T22:56:00.003+03:00

Ma muudkui alustan nende postituste tegemisega, aga ma ei jõua kunagi kuhugi välja. Ometi aga on maikuu ja mu enesetunne ütleb, et peab prööskama.

Inglise keele eksamile eelnenud viimased päevad said mööda saadetud sisetingimustes küll, aga tehes kõike muud kui õppides. Kõigepealt vaatasin kurvalt ja oskamatult pealt, kuidas ollakse katki, siis aga.. tuli 1. mai. Ja antud hetkel on mul kahju, et mu vanad blogipostitused on lukus, sest muidu te võiksite teha ajahüppe 2008. aasta maisse ja loeksite taas neid sõnu, mis tõstaks justkui sentimeetri võrra maast kõrgemale oma elevuse ja ootusärevuse ja kihelemisega. Ühesõnaga, väikeste mööndustega (xD) sai aasta..

Mitte ei saa pärssuda. Loen neid vanu postitusi ja naljakas on mõelda, kuidas tunded.. muutuvad täiskasvanulikumaks. Sest see, mis sealt kõlab, on pannkoogihommikud ja nina kõrvas soojendamine ja nüüd, see on.. lihtsalt tahtmine teha kõike õigesti, nii et tal oleks hea, soe ja turvaline. Isegi kui see tähendab nõude pesemist, mida ma jälestan.. kodus olles. Aga süda on ikka teda täis, nüüd, kus elu on igasuguseid keerdkäike ja korrektuure sisse teinud.

See postkaart ilmus siin blogis aasta tagasi, mäletad? Ja nüüd, aasta hiljem.. on mõningad asjad siiani muutumatud.. see hoomamatus, ebakindlus, teadmatus - nad on rohkem olemas kui eales.. take a leap of faith with me.. mis iganes Elu meile ka toob.. :)

Inglise keele eksam läks vist valdavalt hästi. Ei hakka üldse sõna võtma selle koha pealt, et minu arust ei olnud nii kohutavalt raske, et sellest kohe uudist kirjutada.. Aga jah, ei hakka võtma miskit. Olen lihtsalt endaga rahujalal.

Kogu nädala lõpp ja alguski olid nii.. päikesepaistelised ja õnnelikud. Ja ausalt öeldes, ei kurda praegugi, olgugi et värske ja rohelise muru ja siidripoisi asemel aega natuke morbiidsemas keskkonnas mööda sai saadetud. Mul on hea meel, et asjad lõpuks nii lahenesid.. x)

Täna sai mööda Tallinnat traavitud, üle pika aja end natukenegi asjalikuna tuntud ja.. tjah. Olgem ausad, kohati on kahju, et pidev Tallinna-vahet siiberdamine otsa sai. Eriti arvestades, kui nõmeda ja külma perioodi otsa see sattus ja kui palju-palju romantikat saaks praegu pääkolu sisse loojuva päikese saatel rongi ratastel ragistades.. või üleüldsegi hääletades, mida ma pole teinud sellest ajast saati, kui ma üritasin Tallinna minna ja sinna ei jõudnudki. :D Ja see suhtlusvalmidus oli.. positiivne üllatus. :)

Kuid oma romantikat pean ma saama ja selleks on mul juba kolmandad plaanid ja ärge muretsega.. süda on mul ikka õiges kohas. :)

Päeva lõpuks ma mainiks veel, kui sucker on teha eksamit oma lemmikaines ja mitte viitsida selleks õppida. See ühiskonnaõpetuse õpik lamab ustavalt mu kõrval juba ma ei tea kui mitmendat päeva. Mulle meeldiks kui ta lamaks mu pää sees. Ma arvan, et täna öösel panen ma ta padja alla. Ma arvan, et ma lähen võtan nüüd oma kolmanda siidri. x)

Elu.. on lihtsalt nii imelik.. nii kuradi veider ja arusaamatu ja absurdne ja pisarateni kurvastav ja jällegi rõõmustav, et mul on hea meel, et me kõik seda tunda saame. Iga kõige väiksemgi hetk, mis paneb meid mõtlema; kaks pilku, mis kohtuvad selleks, et mõista ja koos naerma hakata.. Inimesed, kes leiavad tee sinuni hetkel, mil sa seda kõige vähem oodata oskad.. kas või see üliebamugav ja kohmetu tunne, kui sa aru saad, et su vasak kannikas hakkab surisema.. xD kurat, ma armastan elu.

Purple Lens Game

2009-04-30T19:45:00.000+03:00

Kuulan kahtlaselt videomängumussi meenutavat elektrot ja mõtlen, et millest küll südant puistata.

Kirjandieelsed päevad möödusid eranditult värskes õhus lustides ja ohtralt Sherwoodi tarbides. Nende päevade kohta on nii palju häid ja sooje tundeid, aga ma ei hakkagi üritama neid lahti kodeerida ja sõnadesse panna. See oli lihtsalt jätkuks eelmise postituse mõttele, et everything's gonna be alright. Kevad jõudis aga lõplikult minuni, kui ma öises ja kevadsoojas Tartus kalli ratta pakikal mööda kesklinna kruiisisin ja natuke oli hirm, aga kõvasti rohkem oli joovastav.. :)

Kirjand.. aeh. Raisk. Ma ei oska vastata kõige lihtlabasemalegi küsimusele, et kuidas läks. Sest üldjuhul ju tunned kas või ise, kas endast välja surutud ja sõnadesse pandud mõtted ka mingitki väärtust omavad. Seekord oli aga polnud mingeid emotsioone. Hea seegi, et kui tavaliselt istusin ma esimesed 2 tundi ja põrnitsesin enda ette ja ei kirjutanud pea sõnagi, siis seekord oli juba 45 minutit peale kirjandi algust teema valitud ja mõtteid kamaluga. Teemaks sai siis võetud oi-kui-sügavamõtteline "Sündmused muudavad inimest." Kirjutasin bioloogiast ja laste imestamisvõime kadumisest ja industrialiseerimisest ja loomulikult majanduskriisist ja.. ja avastasin just, et kirjutasin tsiteeritud autori nime valesti.. :) oeh.. ma ei oska lihtsalt mitte midagi oodata. Tunne on selline, et see ei olnud kindlasti parim kirjatöö, millega ma hakkama olen saanud, aga sõltuvalt inimesest.. äkki meeldib ja siis on ju kõik hästi.. :)

Peost ja pillerkaarest ainult nii palju, et kõigile suurtele plaanidele vaatamata ma lihtsalt magasin selle õhtu maha. Mitte küll kõige rahulikuma unega, sest keegi nimelt otsustas kell viis hommikul Piiblit lugema hakata, aga siiski kohati magasin. Ning siis loivasin koju ja magasin ka draamaöö maha. Ning jah, ma olen teadlik sellest, et see oli maailma kõige lahedam üritus tõenäoliselt, aga mind ootas esmaspäeval mulle isiklikult ääretult oluline 2-tunnine Iris Frolovi tantsuworkshop ja ma ei oleks seda lihtsalt üle elanud pärast 3 magamata ööd. Jaaah.. workshop. See oli kuratlikult raske isegi värske ja puhanuna, ammugi ei aidanud kaasa elajalik kuumus ja oma 30 osavõtjat, kes viimse õhu ka ära hingasid. Aga vägev ja inspireeriv oli see sellest hoolimata.

Öölaulupidu sai ka kevadiselt värskel künkal soojas öös mööda saadetud. Sinna juurde veel killuke hooviromantikat ja järjekordne rahutu öö ja järjekordne ebaloogiline ärkamine.. ning siis. tohoo üllatust - randa, päikest võtma. Sain oma esimesed killud päikest, loomulikult näkku, ikka põskedele ja ninaotsale. Pipi. :)

Nüüd siis tegelen aktiivselt põetamisega ja iseenesest naudiks heal meelel kevadet, kui ma ei oleks just liikuv selja- ja päävalu käes kannatav rauavaegusehunnik. Valuvaigistid on ka otsas, no nutt ja hala. xD Aga ma lähen nüüd ja tegelen ühe vaesekesega, kes on veel halvemas seisus kui mina.

PS. Mallu. Meie mõte saab teoks!!! ^^

No one can get in the way of what I'm feeling.. x)

2009-04-22T16:20:00.007+03:00

Ei saa, ei või, ei taha. Ehk teisisõnu, positiivne mõtlemine domineerib jõudsalt. :)

Nädalavahetusel... tegin ma tasa kõik käsitöö tunnid, mida ma gümnaasiumis kunagi ei saanud. Lõpptulemus alljärgnevatel piltidel, nii vähe või palju kui seda ka näha on.

Jah, ma olen teadlik faktist, et ma peaksin solaariumisse minema.. :D

Tutiaktus oli ka juba ära, olengi ametlikult eksamiterrori küüsis vaevlev abiturient. Mitteametlikult on aga ikka veel jumala suva. Aga kui välja jätta kerge pohmell ja magamatus, siis oli aktus täitsa vahva. 11. klass oli ikka veidi pingutanud oma popurrii laulutekstidega. Ja hämmastavalt veider oli istuda kogu gümnaasiumi silme all ja kuulata endale suunatud kõnesid. Kogu õppeaasta möödub lõpetamise tähe all ja ometigi suudab sellesse rolli sattumine üllatada. :)

Aktusele eelnes. Võitlus veinijumalaga, võib vist nii öelda. Ma pole ammu sellist tsirkust ühegi veini avamisel näinud. Et kõigepealt pärast pikka üritamist sa annad alla ja lähed ostad üldse uue veini. Ja kui pärast esimese lõpetamist teine ikkagi lahti ei tule, siis sa veedad veel hea tunnikese üritades korki kordamööda sisse lükata ja välja tõmmata ja finaalis lihtsalt lüüakse haamriga pudeli kael katki.. xD Ja kurat, oleks see vein siis vähemalt kõike seda vaeva väärt olnud, aga ei.. kuid õhtu oli sellest hoolimata imearmas. Ma armastan neid hetki, mil Sa ütled asju, millest ma julgen välja lugeda.. neid kolme kurikuulsat sõna.. hetki, mil ma avastan, et me räägime juba pikemat aega tulevikust kindlas kõneviisis.. Need momendid kinnitavad mulle just seda üht asja, milleni ma oma pika mõttetöö tulemuseni jõudsin.. no matter what the future will bring, there's always a secret place for you..

ja kuna mul on ilmselgelt väga sucker hetk, siis kummitab mind just nimelt see laul.. see mõte.. everything's gonna be alright..

Yup, täpselt nii lame tüüp olengi.. :D asja palun loomulikult võtta siiski kerge huumorinoodiga. Aga valdav tunne on olnud, et.. jah, kõik saab korda, üks kõik, mis lahenduse elu meile ka ei tooks.

Siiski. Ma ei saa antud hetkel üle süümepiinadest. Olles third person situatsioonis, mis viis teise kolmanda inimese kannatusteni.. Ma ei tea, kas ma peaks või ei peaks endki süüdi tundma, teades, et intensiivsema sekkumise korral oleks ehk võinud asjad teistmoodi minna. Mina otsustasin alla anda, samas kui tema otsustas tegutseda.. igal juhul.. on mul väga kahju..

Must not write stupid and overly emotional posts to blog.

2009-04-15T18:32:00.002+03:00

Note to myself. :)

Kõik kasvab üle peaaaa. Ma võiks ka süüdistada fakti, et mul pole just ka sentimeetreid nii palju antud, et minust raske oleks üle kasvada, aga nagu ma kord teada sain, siis väikesed inimesed on ka inimesed ja ühesõnaga mulle ei meeldi, kui Mure mulle lihtsalt kuskilt 190 cm kõrguselt tatikuule pähe sülitab.

Näiteks oma elu viimase asjaliku ja kursusetundidega keskkoolipäeva suutsin ma kunstlikult nii pikaks venitada, et kui Madle kord lahkuda tahtis, oli garderoob juba kinni.. Veetsin mõttetult palju tunde, üritades õmmelda oma tantsukostüümi ülemist otsa.. ja harutasin selle kõik paar päeva hiljem lahti. Ja vähe sellest, siis ma jooksin veel kohvi tooma ja siis uuesti trenni ja siis koju ja siis ma saatsin Põssi ära naervas hipikarjas ja riidelaata pidavate naistega. Mitte et need detailid kedagi huvitaks, eksole, aga ma nurun kaastunnet, üritades teile jätta muljet oma hüsteerilises ajapuuduses elust.

Aga Piglet - ma ei tea, kus sa täpselt oled või mis sa täpselt teed, aga... ma loodan, et teil on kõik hästi. Sa oled oma päikese ära teeninud. Ja kui tarvis, siis Puhhi suure ja karvase käpa alla võib alati oma väikese kärsa peitu panna ja muret kurta. :)

Ja siis juhtus täpselt nii, et ma käisin ujumas. Ühe aprillikuu reedeööl. Samas, olles veel eriti sümboolne, siis lausa Suure Reede ööl. Ma tahaks, et oleks kedagi või midagi, mida süüdistada, aga isegi alkohol ei mänginud oma tavalist rolli - väike Jäger pärastisel soojenemisel ainult.. ning üht teatud Jobu pole ju ka mõtet süüdistada, inimesel on oma ellu sensatsiooni vaja.. :D Aga kui te arvate, et me ainsad põrunud oleme - noh, ütleme nii, et enne kui me üldse ujuma jõudsime, veetsime me ühe vahva tunnikese 3 tüübiga, kes olid tulnud Genklubist ja tegid jõe ääres lõket, sest neil oli grillvorstiisu.. xD

Järjekordne pidu sai aga järjekordselt niimoodi mööda saadetud, et ma ei taha sellest rääkida. Aga tänud, mu kaks K'd. hmh. Oleks üks veel juures olnud ja oleks taas olnud good old times. :) Hommik sai igal juhul purksiga päästetud ja sellega ka autosid kastetud.. Nädalavahetusest üldse alates laupäeva õhtust ei ole lihtsalt mõtet rääkida. See läheb mu pealkirjas märgitud meeldetuletusega vastuollu.

Uus nädal, vana jama. Kooli on küll tunduvalt vähem, aga see on ikka veel täpselt sama väsitav. Ja noh, püstihull olukord on veel see, et nüüd peab ju ise õppima hakkama. xD Kedagi ei huvita enam, kas sa teed oma koduseid töid või mitte, aga sinu kõige isiklikumas eksamitöös kajastub. Mul on juba praegu arusaamatu, et miks ma bioloogia võtsin. See on ühtäkki täielik rocket science, kui keegi arvab, et ta kavatseb minust nelja tunni jagu arusaamist välja pressida. Fuh.

But there's always that tiny sunshine. Et pärast nelja tundi rahmeldamist täna on mu kostüüm põhimõtteliselt peaaegu valmis. Which is such great success. Sest eelmine aasta oli see, millega ma esinesin heal juhul kostüümi alge, kus valmis oli ainult seelik. Ja nüüd on mul maailma kõige numpsim tumelilla-heleroosa kirju kostüüm. Perfektsusest on puudu ainult üks ori/õmbleja, kes viitsiks ajada sadu pärleid niidi otsa ja need siis sinna külge veel kinni tikkida. Can I see any hands? Anyone? Thought so. Vähemalt tõotab rahulikku nädalavahetust. :P

Mm. Kui ma nüüd veel viitsiks, siis ma hakkaks kuskilt otsast midagi õppima..

PS. Vajan vabatahtlikku psühholoogi. Ette tänades,
Teie Äike Päike.

Ascendo tuum.

2009-04-07T10:01:00.008+03:00

Nii. Kirjanduse tund on loomulikult parim hetk blogimiseks. :)

Ma ei viitsi mingeid pikki memuaare kirjutada, aga kuna hetked on mäletamist väärt, siis mulle meenub:
* Tallinn, 28. märts, väljas sajab defineerimatut ollust, 11 inimest ja 6 rüperaali, klaviatuuriklahvide klõbin, näiline töö.
* Sama päev, väike tuba, kamp tüdrukuid ja toast välja pressitud Jaan, "Baby Jabe". Kibemagusad mälestused.
* Sama päeva õhtu, ammu surnud ajude rünnak, otsustame abi otsida pudelist, plahvatav Sovetskoje, isegi Jaan kiljub, terve elamine kleepub, Maretil ei ole naljakas, minul ikka on. :D
* X-baar, Kristi is my baby, Saphhic joodab mind purju, Lindanaljade realiseerumine, ma lohutan end mõttega, et see on X-i sulgemine ja ma võin endale selliseid robustsusi lubada, aga näed, YMCA-d ei tulnudki -> söögiplats -> madrats Hanna põrandal -> 2 tundi hiljem tõusmine, cappuccino ja 1 liiter vett
* Eelviimane koolinädal, esmaspäev, ma istun bussis ja mõtlen, et Alol oli õigus - esmaspäev on tõesti jõle mõttetu päev. Teisipäev, ma lähen kodust ära ja mõtlen, et samas tahaks ju Roosit üle pika aja uuesti nähes ilus välja näha. Kolmapäeval ma käisin koolis. xD
* Neljapäeva varahommik. Kell on 5.45. Ma ärkan, ma jooksen, ma istun bussis, ma olen Tallinnas. Ma olen asjaliku näoga ja väga ebaasjaliku moega. (ehk siis loomulikult mul on Miki Hiire pusa seljas sellisel koosolekul :D)

* Ikka veel on neljapäev, Kristi on jälle mu kompanjoon ja mu süda puperdab. Patrycja on minust tundide ja siis juba minutite kaugusel.. ja siis olen ma juba lennujaamas ja ootan, et uksed avaneks. Tahan täiega vetsu, aga ei julge maha magada momenti, kui ta saabub. Ja siis.. Lõug läheb naeratamisest krampi ja me niutsume ja kallistame ja ma löön äärepealt teda kallistades oma hamba välja ja ma ei oska midagi peale hakata, kui tal veel rohkem kaelas rippuda.
* Tallinna vanalinn, meist tahetakse pilti teha. Me naerame ja kõnnime ümbert kinni hoides ja õues on üldise 6 kraadi asemel meie ümbes umbes 15. Ja ma tahan mitte eales tagasi minna.. või.. äärmisel juhul esimesel võimalusel tagasi tulla. Me ei räägi mitte ühtegi asjalikku lauset, meil ei ole mitte ühtegi mõtet, me oleme lihtsalt nii õnnelikud.
* Koolipäev on läbi, aga sotsiaaldemokraatia ei puhka. Kell viis lõpetan töö ja jooksen linna, et küsida kõige kallimalt luba ditchida ta kursaõe sünnipäeva ja uuesti Tallinna minna. Mul on maailma kõige parem naine. :) Asun tema viimaste suitsude ja tulega tee äärde, ootan nelikümmend minutit, tunnen, kuidas Tartus olles on palju lihtsam Tallinna mitte tahta, pööran otsa ringi.
* Ma pole elu sees kohanud nõmedamat inimest. Kuidas ma oleks tahtnud, et ükski neist suitsudest alles oleks olnud.
* Ma pole elu sees end nii kaua meikinud. Pärast tundidepikkust ettevalmistust jooksen ma Annelinna majade vahel, jalas karvase äärega saapad ja võrksukad, seljas sädelev lõhikuga kleit, soeng küündimas kõrgustesse ja kunstripsmed surumas silmi vastu maad - ma näen välja nagu tõeline MaSu käes kannatav drag queen. Mis, õnneks, oligi eesmärk. :)
* Drag on teist korda viimase kuu jooksul klubis. Ta näeb endiselt välja väga drag ja siis tuleb Aet Rebane ja ütleb: "Sa näed hea välja!" oeh.
* 13 kraadi, päike, pühapäev, Toomemägi, kallis, siider ja lõhkised ketsid. Vaikus, linnulaul, rahu, hormoonid, plaanid ja unistused.
* Ja nüüd. Teisipäev, viimase koolinädala 3 viimast päeva. Kõik justkui toimiks. Ei mingeid võlgnevusi, head hinded, õues on päike ja mul on nii suur uni, et ma tahaks peadpidi klaviatuuri kukkuda. Aga Kati on Eestis ja õues paistab päike ja laupäeval on pidu ja ma olen õnnelik.

Lõpetuseks veel nädala uutsõna: riik peab panustama investeerimiskiima edendamisse. :)

2009-04-07T00:11:00.002+03:00

Tegelikult ma juba pikemat aega tunnen vajadust kirjutada, aga elu on lihtsalt nii meeliülendav, et ma ei leia seda head momenti.

Hetkel ootab mind ka veel 100 kunstiajaloo maali ja rammestav uni. aga kui hästi läheb, siis homme.. või mõni muu päev, aga kunagi ikka te veel kuulete minust. :)

2009-04-01T22:48:00.002+03:00

Raske on uskuda, et hetk, mida ma olen oodanud sellest ajast alates, kui ma augustis 2008 Islandilt tulles Eestimaa pinnale naasin, jõuab kätte juba homme.

Hey love crusader, I want to be your space invader. :*

Sensatsioonivabadus.

2009-03-26T21:57:00.002+02:00

Jah, just selline elu, kus sajapunktiline kirjand on olnud üks nädala tipphetki. Kuskilt on välja imbumas uus annus energiat, täna näiteks jooksin kooli ja siis oma naesukest kehasoojuse ja piparmünditeega põetama ja sealt noortepealinna projekti koosolekule ja sealt trenni ja ikka veel on tunne, et oh, teeks midagi vahvat..

Eks näis, reede-laupäev tuleb ka üle elada kuidagi. Homme on lisaks liig paljule koolile ka järeltöö ja sealt teen ma sääred päälinna, kus tuleb üks töine laupäevak. Aga if this is what it takes to see progress, then bring it on, bitch. Ja kui keegi minu vapustavatest ja armastusväärsetest Tallinna naistest arvab, et ta tahaks minuga ka laupäeva õhtul X-baari sulgemisel nostalgilisi momente veeta, siis andke teada. :)

Hoopis teisel teemal rääkides - nimetage mind vanamoeliseks, aga minu meelest oleks küll tehnoloogiline areng pidanud lõppema sealkohal, kus inimestel tekkis võimalus oma telefonist muusikat kuulata ilma kõrvaklappideta. Ma sain täna lihtsalt põhjaliku trauma pärast tosinat minutit venekeelset plärinat, mis kujutas ehk trance remixe vanadest legendaarsetest lugudest, brought to you by a 10-year-old.

Oeh. Nii palju kui ma aga ka ei tahaks kirjutada järjest lugematul hulgal seosetuid lõike oma igapäevastest tegemistest, ootab mind nüüd endiselt ühiskonnaõpetus ja ohoo, what's more, eesti ajalugu hispaania keeles. 2 nädalat veel. I shall make it through.

You know me better than I know myself.

2009-03-24T21:09:00.003+02:00

Ei, ma ei viitsi teile ikka veel midagi asjalikku kirjutada.

Ühesõnaga, ma pole juba nädal aega enam Vilniuses. Saabusin teisipäevaöösel külma ja sopasesse Eestimaa kevad-talve. Kolisin juba järgmine päev oma naise juurde, veetsin maailma suurepäraseima õhtu. Neljapäevast ei mäleta midagi peale trennis käimise. Reedel käisin väga vahval Tartu linna noorsooteenistuse koosolekul veel vahvamaid ideid genereerimas ja väga romantilisel õhtusöögil ka pärast. Ja laupäeval oli pidu.. oi boože moi. Ma ei taha sellest rääkida, liiga palju juba jahutud. Ütleme vaid nii, et järgmine pidu mina puhkan, lõbutsen ja tantsin...

The drama. Ma ei oleks eales arvanud, et ma seda kunagi ütlen, aga temaga tülitsemine annab mulle teatud kindlustunde. Sest kõik paarid tülitsevad. Eelnenud perioodil ei teinud me seda aga kordagi ja nüüd.. nüüd ma lihtsalt tean, et nagu kõigil, on ka meil probleeme, aga vähemalt me ei tee üksteisele nägu, et neid ei ole.

Lihtsalt vältimatu laul siinkohal

Ma olen nii muutunud. Kohati ehk paremuse, palju ka halvema poole. Esimene kord üle.. poole aasta, kui ma sellele mõtlema hakkan, sest keegi on üle pika aja võtnud mind lahti ja toonud välja ka kõik negatiivse, mida isegi sõbrad üksteisele tüli käigus ei ütleks. Aga ilma et see mulle kuidagi haiget teeks. Sest ma ju teadsin seda kõike, ma olin lihtsalt selle ära peitnud.

... lõpetades hoopis random teemal. Juhhei, proovikirjand ja 100 punkti! :) ...

Vilniuseromantika iseendaga

2009-03-16T15:30:00.001+02:00

Labas. Madle Hädaabi raporteerib seekord Vilniuse kesklinnast.

Eelmise postituse järel hakkas, nagu Six ennustas, kõik laabuma. Asjad kokku ja kalli juurde. Õdusa-koduse romantika asemel suruti mulle aga pihku Ti Amo ja varsti leidsin ma end Illegaardist ja veel natuke hiljem, enda suurimaks üllatuseks, võeti mult ka klubisüütus. Meeldiva üllatusena olime me aga hommikul kell 6.20 kõik bussijaamas ja kokku hoidmine oli jõudnud staadiumisse, kus meil oli ka kollektiivne pohmell ja magamatus. xD

8 tundi bussisõitu hiljem tervitas mind esimest korda elus Vilnius. And. Now what? Selgus, et keegi täpselt ei teadnud, mis edasi peaks saama ja kuhu me minema peaks ja et kohalikud ei teadnud ka, mis kell me saabume. Väike nõutusemoment ületatud, hakkasime oma kodinatega matkama ja avastasime end õige pea kolmetärnihotellist, kus kahele inimesele mõeldud toas oli nelja inimese jagu voodikohti ja olemine õige luks.

Tutvumine ja töö möödas, õhtusöök söödud ja pidu toodi otse kätte. Üldjuhul oleks ma tõenäoliselt end üsna nürilt tundnud, et geipidu ja inimesed paaruvad ja poolduvad ja minu kallis pidutseb 8 tunni sõidu kaugusel, aga seekord andis korralik ja truu olemine võimaluse lähemalt tuttavaks saada kõige šefimate lätlastega ja end lihtsalt oimetuks tantsida. Hommik oli kõike muud kui heinane, jooksuga pessu ja jala pealt hommikusöök sisse ja uuesti tööle. Positiivne oli selle kohtumise juures ennekõike see, et väga suur osa rasketest mõttetöödest ja ajurünnakutest oli eelnevalt juba Siguldas tehtud, seega nüüd oli rohkem tegemist detailidesse vaatamise ja kordamise ja kontrollimisega. Pärast lõunat hakkas aga ülimalt mõnus minifilmifestival, eranditult väga suure kunstilise ja emotsionaalse väärtusega filmid ja ka palju täielikke naerukohti. Üks näide on siin - The Saddest Boy in the World. Filmide vahel sai ka väike linnatuur tehtud, kõrgele mäkke ronitud ja seal jõudsin ma ka järeldusele, et ma veel tulen siia õige pea tagasi, seekord juba Roosi näpu otsas.. :)

Õhtusöök oli kirjeldamatult lahedas Havana Social Clubis ja pidu seekord kodune ehk hotellitoas. Hommikul tabas mind jällegi üllatuslik asjade pakkimine ehk siis seekord jäi isegi jooksu pealt söömine ära. Natuke praktilisi asju sai veel korda aetud ja oligi lõunaaeg. Eestlased lahkusid, mina jäin veel filme vaatama. Seekordne lemmik oli Neurotica - suurepärane võimalus inimeste peas ringi uurida. Kuid lõpesid ka filmid ja varsti leidsin ma end õhtuses Vilniuses orienteerumas oma kümnekonna kilo kodinatega (tõesti, Mose, parim ajastus xD), üritades üles leida oma järgmist öömaja.

Aga õnn ja rõõm, kui ma siia kord jõudsin. Korter on katedraalist üle jõe ilusas uues kortermajas. Sattusin naabriga koos lifti ja kui ma korteri ust tema kõrval lahti tegin, siis vaatas ta mind küll sellise näoga, et kohe-kohe saan ma politseile aru anda. xD Pikemalt mõtlemata ronisin klaasi valge veini ja šokolaadiga vanni ja seejärel nautisin rõdul vaadet suurele spordihallile. x) Nüüd, 11 tundi und hiljem kutsuvad päike ja seitse soojakraadi mind õue. Ainuke mõte, mis peas kumiseb, on: wish you were here..

Edit: antud blogi ilmub suure tõenäosusega ka voldikus "Miks on hea olla geiaktivist" :D

Pussy.

2009-03-12T18:39:00.004+02:00

Mõnikord asjad lihtsalt ei tule üldse välja ja siis ma lähen nii lootusetult närvi. Nagu näiteks praegu.

Hommikul oli kõik paigas ja loogiline. Ma lähen kooli, kirjutan vahvalt kõik kuus tundi proovikirjandit, sest siis lõpeb Roosil samal ajal kool ja ma näen teda lõpuks ometi üle mitme-mitme päeva paariks tunniks ja lähen siis otse trenni ja pärast koju pakkima ja homme varahommik Vilniusesse. Ja siis juhtub see, et tal on proov ja mul äkki hunnik vaba aega käes, tulen koju, pakin, korrastan, reklaamin, olen ilus, olen kole, olen valmis ja siis ei tule neid vanemaid koju, keda on vaja näha enne kui sa viieks päevaks kodunt minema tõmbad ja ARGHHHFSLFKSÖF, ma frustreerun!

Tegelikult on tõenäoliselt pingelangus pärast 6-tunnist peaaegu krampideni viivat ajurünnakut. Ole isikupärane, aga ära liialda. Too näiteid, aga mitte liiga palju. Räägi olulistest asjadest, aga mitte nendest olulistest asjadest. Kasuta kirjandust, aga mitte seda kirjandust. Istu, paigal, valmis olla, läks.

stress.

and yet oli mul veel eile nii imehea tuju, sest ma lasin endal puhata ja tegelesin just nimelt kõigi nende asjadega, mis mulle meeldivad - jõin kohvi, mängisin klaverit, õppisin ühiskonna toimimisreegleid, kirjutasin kirju, päringuid, pressiteateid, laulsin ja tantsisin, puhkasin ja mängisin.

aga ma lihtsalt ei kannata, kui asjad ei suju ja ma tahaks oma kalliga rohkem aega veeta, kui ööst kella kolmveerand kuueni hommikul ta kaisus magada. kuradi kurat.

then again - positive ending note - tulge peole!

You paralyzed my mind (and for that you suck x)

2009-03-10T23:59:00.002+02:00

Õhk on nostalgiast ja kõiksugu mälestustest paks. Ma süüdistan kõiges Moset. :P

Tänu temale tuli mulle meelde mingi random moment ja see kujutluspilt temast venekeelsele teenindajale õhku väikeseid viinereid joonistamas (quick note for perverts = obviously et müüjale selgeks teha, mida veel friikartulite kõrvale vaja on). Deem, dog. :D

Veider on lihtsalt see, et kui mingi hetk sai hoopis roosilisele suvele tagasi vaadatud mõttes, siis... Vähe sellest, et see tegi kohutavalt kurvaks, see tundus nii vale. Tundus, nagu ei tohiks mõelda inimesele, kellega on mälestused ja teda igatseda, eriti kui endal on keegi. Aga nüüd kui ma mõtlen eelmise aasta lõpu peale, siis ei ole neis mõtetes midagi ... peitmist väärivat. Ja andke andeks, aga pingviinid ajavad ikka veel muigama. (btw, ma jõin täna veini, mille nimi oli Wombat Hill xD)

Ja veel veidram on see, et iga kord kui ma hakkan eelmise aasta lõpust mõtlema, jõuan ma äkitselt olevikku ja sealt äkki nii kaugele tulevikku, et ma pean lausa tsiteerima (tõesti, ma käin pidevalt seda piilumas su profiilis, et sa teaks, sest see tekitab minus niii õige tunde): "Pead julgema... kohe unistada. Kõigest. Ja mõelda, et issand, ma olen lolliks läinud. Aga teha seda ikkagi."

Nii ongi. Sest siis ma avastan end äkki sellelt maalapilt mere ääres, kus ma astun hommikul terrassile ja tuul puhub mulle juuksed suhu ja nii kohutavalt kõle on, et ma pean minema tuppa tagasi, et tema tooli seljatoel lebav pusa peale tõmmata; aga enne kui ma seda teen, panen ma tuhatoosi tagasi põrandalaudade vahele lennanud suitsukoni; ja toas olles kuulen, et ta on duši kinni keeranud ja naeratan ja panen kohvivee keema.

Ning pärast seda, kui ma olen postkontori töötajalt tagasi küsinud ümbriku, mille ma äsja olin kinni kleepimata luuki visanud, pean ma tõdema, et issand, ma olen tõesti lolliks läinud... vabandavalt punastama.. ja siis naeratades lahkuma.

Kesköödisku.

2009-03-08T00:36:00.002+02:00

Darn. Trafficut ei saadetudki Moskvasse asumisele.

Jõle vahva on mõelda, et nädala pärast samal ajal asun ma juba sooja lõunamaa Leedu pinnal ja mind ootab ees veel nädalajagu vaheaega. See viimane on päris hämmastav fakt, ma nimelt ei tunne üldse, et ma oleks juba niivõrd kaua seal koolis käinud, et nüüd peaks jälle vahe tegema. Aga noh, võib-olla on see lõpuklassi viimane poolaasta - käiakse piisavalt vähe koolis, et vaheaja üle üllatuda.

Anyhow, järgmine reede kell 6.30 alustab Lõuna Ekspress teed Leetu järjekordsele katsele maailm teda ähvardavast ohust päästa. Ja kui juba, siis võib juba peesitama ka jääda. Sest nii ebaloogiline kui see ka pole, siis ma pole oma venna Leeduperioodi jooksul tal veel kordagi külas käinud. Ja see tüüp paikneb seal juba aastaid, tõesti. :P

Möödunud nädal on olnud täpselt nii ebaintrigeeriv, et selle kirkaimaks momendiks peab vist küll lugema selle, kui ma Maailmas menüü põlema panin. Siiski, mitte igavusest, vaid täitsa kogemata. Ehk - esmaspäeval ma vist käisin koolis. Teisipäeval ma vist käisin koolis ja õhtul olin õnnelik. Kolmapäeval käisin koolis lihtsalt selleks, et Saiaga viimast korda lähima pika aja jooksul koos pinki nühkida, õhtul põletasin Maailma, sain kaardimängus kotti ja skoorisin armastuses. Neljapäeval ei käinud koolis, võtsin raamatukogust hulganisti raamatuid, mida mul ei ole aega lugeda ja tundsin end trennis väga veetleva luuserina. Reedel sain kiusatusest võitu ja rääkisin veel seitsmenda tunni ajalgi haldussüsteemi plussidest ja miinustest ja läksin õhtu jooksul vähemalt kaks korda kalliga tülli, et siis uuesti ära leppida (we fight, we break up, we kiss, we make up.. no really).

Viimasel ajal on mu ellu nii palju pileteid tekkinud. Rather weird. Oleks siis my one way ticket to the runaway train and a cup of coffee. Selle asemel on mul one way ticket to Lithuania and both ways to Copenhagen and two more to Lady Madonna. Ja Leeduga seoses - väga hoomamatu on minu jaoks mõte, et ma sõidan linna, kus ma pole kunagi peatunud ja mul on seal asuva korteri võtmed ja perfektne üksindus vähemalt üheks õhtuks. Talk about romantics, huh.. :)

Discobitch.

2009-03-03T19:28:00.004+02:00

Oi kuidas mulle meeldib see, milliseks mu tulevik antud hetkel kujuneda lubab. :) Madonna piletid istuvad vaikselt "taskus", kahe nädala pärast algab vaheaeg, mille kohta juba väikestviisi plaane tehtud.. ja mu üks väike unistus saab võib-olla õige pea teoks.

Nüüd võtaks veel killukese märtsipäikest ja killukese armastust. Ihii, kui haige, ma olen teist kevadet järjest armunud. x)

Jolie coquine.. ;)

2009-02-27T16:21:00.003+02:00

Nii hea tunne on. Üldiselt on sellisel kellaajal pärastlõunal mind tabanud väsimus nii suur, et ka kõige suuremast õnnest hoolimata on raske vähimatki energiat nõudvat tegemist korda saata. Aga istuda arvuti ette maha. Vaadata, et pea kõik kursusehinded on välja pandud, eriti aga just need, mille pärast sa muretsesid. Et sa venitasid kaks nädalat selle füüsika töövihiku ühe lehekülje täitmisega ja viisid selle lõpuks ka poolikult ära ja said ikkagi nelja. :)

Kergendus. Ma ei ütle pingelangus, sest üldjuhul pingelangus tähendab minu puhul seda, et ma elan läbi väiksemat sorti närvivapustuse ja veedan vähemalt 24 järgmist tundi magades, nuttes või palavikus. Just kergendus, mis veab väikese muige suunurka, et säh, sitad, te ei murdnud mind ka seekord. Isegi kõigest sellest draamast hoolimata, mis minuga ja mu ümber aset leidis.

Vabariigi aastapäeval käis mul külas ilmutus, mis ütles, et kurat, laps olla oli tõenäoliselt palju toredam. See ilmutus tuli siis, kui me läksime kelgutama ja minu kui põhimõtteliselt täiskasvanud inimese jaoks tundus lumine ja libisev Kassitoome nõlv täiesti ületamatult hirmsana. Ja kui ma kord oma hirmust ka üle sain, siis ma adusin, et lapsena ma küll ei hüsteeritsenud selle pärast, et mulle lumi kraevahele lendas ja püksisäärest sisse läks. Ja kolmas moment oli siis, kui ma avastasin, et keskmisele lapsele mõeldud kelk on minu ja Roosi suure taguotsa koos peale mahutamiseks ilmselgelt mitte kõige õigem valik. Kuid ega me ometi sellel faktil end takistada ei lasknud. Ning täiskasvanuelu eelised taastusid õige pea, kui me juba Krooksus Minttuga kakaod jõime. xD

Ootamatu komplimendi sain ka täna, kui, kaks päeva pärast kõnevõistlust, kust ma olin täiesti juhuse tahtel sunnitud osa võtma, tuleb minu jaoks pea tundmatu inglise keele õpetaja, kes pole mulle eales tunde andnud ja ütleb täpselt nii lihtsalt: "Te meeldisite mulle." xD

Ja kõigele lisaks tuli väheke tulumaksutagastust ja.. elu on täitsa ilus niimoodi. Nüüd võiks keegi minu eest veel "Keisri hullu" ka läbi lugeda ja õnn olekski ülim.

Ning kõige tipuks olen ma tohutult armunud. Prantsuse mustlas-jazz-elektroonika-jamuu bändi. Caravan Palace - Jolie Coquine.

Anne Veski feat. Jeesus - Liiga Noor

2009-02-23T15:07:00.000+02:00

Olles inspireeritud mu kalli Kristi geniaalsest lausest: "Kui mul öösiti und ei tule, siis ma istun Failblogis...":

Ehk siis eile oli perfektne pohmapühapäev, kus sa ei viitsi isegi telekal kanalit vahetada ja siis ma lõbustasin end Failblogis ja Lolcatsis next nuppu vajutades. x)

Mm. Üldiselt ma arvan, et ma olen ametlikult vanaks jäänud. Kaks päeva nädalavahetust sai kuskil Ropkas kodu mängides mööda saadetud. Sinna juurde küll tõeliselt südantlõhestavalt armsaid hetki ja väga palju naeru ja kojujõudmisetunnet ja rummikoolat ja Once ja jeesus ja Anne Veski ja oma hambahari ja noh. Seega ma ei kurda.

Eile õnnestus veel enne igasuguse ajutegevuse välja lülitumist olla esimest korda elus ülimalt populaarne Elav Raamat. Nendele, kes ei tea, mis asi on Elav Raamatukogu, siis vaata siia. Seekordne üritus oli aga natuke erinev, sest kui üldjuhul on ühel raamatul korraga laenutajaks 1-3 inimest, siis seekord olid laenutajateks keskmiselt viiest umbes 10-aastasest lapsest koosnevad grupid. Ilmselgelt on nii mõnedki teadlikud minu suhtumisest lastesse, keda on korraga rohkem kui üks ja kes oskab rääkida... xD Aga ma arvan, et ma sain nendega täitsa hästi hakkama. Mõned põnksid olid ikka jumalast kihvtid ka, vaatasid sulle suurte silmadega otsa ja avaldasid ka nördimust selle üle, et heteropaarid konstantselt avalikus kohas keelega üksteise mandleid puhastavad. Siiski, 2 tundi ja vähemalt 5 korda korrutada, et ei, enamus lesbisid ei vihka mehi ja nende orientatsioon ei ole tingitud sellest, et nende isa või onu neid väiksena ahistas ja ei nilli ka kõiki naisi, kes neile ette jäävad ... võttis kurgu valutama ja närvi ka natuke mustaks. Aga kui see jällegi mõne väikese inimese maailmapilti avardas, siis.. at your service. :)

Pärast selle ürituse lõppu jalutasin veel päikesepaistes ja lumesulas Karlovasse, mu Eha tänava hipipere kõrvalkorterisse, et võtta sealt kaasa My Little Miss Sunshine Kristi ja tõenäoliselt esimest korda üleüldse temaga korralikult juttu rääkida, samal ajal Crepi diivanil lösutades ja teed juues. Naljakas on mõelda, kuidas sa tead üht inimest nii kaua juba (see algas ju 2007 suvi, kui ma CoffeeIn-is töötades lugesin ühe pangakaardi pealt välja Kristi Ruusna nime :), aga tegelikult tema elust, koolist, perest, mõttetest ja suhtumistest.. pea null. Üllatus oli seda meeldivam. Seega.. varsti jälle, babe, sa ikka sobid Tartu päikesepaistesse palju paremini. :*

Nüüd on aga viimane aeg end veidikeseks asjalikuks sundida. Piinata klaverit vaheldumisi natuke töötamise ja õppimisega. Ja no tule taevas appi, guess who sai endale just varajase sünnipäevakingitusena Madonna kontserdi piletiraha. Joy to the world! :)

Lovefool.

2009-02-17T19:32:00.003+02:00

Selline elu siis.

Kas teate, kui hea tunne on pärast lõputuna näivaid nädalaid õppimist ja käsi/nägupidi kohvikruusis lamamist panna reedel enda selja tagant kinni koolimaja uks, mitte mõelda faktile, et sa ei jõudnud pooli asju selle nädala ära teha, minna oma kalliga kinno vaatama ülišeffi multikat ("I eat danger for breakfast!" xD) ja siis õhtul võtta kaenlasse üks Minttu ja veeta üliarmas õhtu?

Ja kas teate, kui hea tunne on, kui, vähe sellest, et sa ärkad kalli kaisust, saad sa esimest korda tema juures kohvi juua päris sinu enda isiklikust kohvikruusist ja pärast natukest virisemist enda hajameelsuse üle kuulda lauset "Ma ostan sulle siia hambaharja."?

Ning vähe sellest, saada pärast haledalt läbinähtavat väidet valentini/sõbrapäeva mõttetuse kohta enam-vähem esimest korda elus selle päeva puhul lilli ja vahuveini kelleltki muult kui su vanemad.. xD

Seejärel minna peole, nähes välja nii hea, et valus hakkab, oma naisega, kes näeb välja nii hea, et valus hakkab, lõpuks ometi näha ära ta legendaarsed kursakaaslased ja lõpuks ometi temaga avalikult tantsida, anda vähemalt kümnekonnale inimesele vastust ja teha seda hea meelega, sest iga kord, kui sa elu keerdkäikudele mõtled, siis see paneb sind naeratama.. :)

Kallistada enam-vähem veerandit peol olevatest inimestest, sest sa tead neid kõiki ja sul on nii hea meel neid näha ja siis anduda täielikult ühe rohkem ja teise vähem hullu kirele ja armastusele, sest oma naine on küll überhea, aga kui sul neid veel tervelt 2,5 on, siis on ju überüberhea. xD

Vaimuhaige, sa võid ju romantik olla oma PJ Harveyga, aga ma ütlen küll, et seda pilti iseloomustab ainult üks ja ainus laul: Adam Sky vs Mark Stewart - We Are Prostitutes xD

Ja lahkuda peolt, sest su joobeaste on ikka veel liiga madal, et eesti popmuusika järgi tantsida, üritada valida kõige-kõige otsem tee ja persetada Toomemäe lumehanges, selleks, et jõuda Zavoodi, avastada, et seal pole mitte kedagi ja et su kotist on lahkunud nii mobiil kui ka koduvõtmed. Väheke tarka nõu teile: kui te eales plaanite midagi ära kaotada, siis on päris tark idee kaotada see koos oma mobiiltelefoniga. Tõenäoliselt mäletan veel kaua, mis tunne oli seelikus ja sukapükstes põlvili Toomemäest üles rühkida kaugel-kaugel hanges lebava "Tule taevas appi!" suunas.

Kogu see sõjakäik aga lõppes sellega, et me läksime tunniajase hilinemisega koju.. et siis kell viis öösel pitsat küpsetama hakata.. Tõesti, oh fuck, I love you. :)

Veeta terve pere keskel liigsüües üks eriti unine pühapäev, alustada uut ja elu viimast hindelist kooliperioodi esmaspäeva hommikul kell kaheksa Chuck Norrise naljadega ja Kim Jongi naljadega - like.. herro? Minna õhtul koosolekule, mis täidab su kalendri suve lõpuni plaanidega ja naerda enda, teiste ja elu üle ja tunda, et üle kuude sa tõesti viitsid ja tahad midagi teha, et see maailm elamisväärsemaks kohaks muutuks...

Et jah.. kui te veel aru ei saanud, siis tõesti-tõesti hea tunne.. :)

When it's love if it's not rough, it isn't fun.. xD

2009-02-11T23:03:00.002+02:00

Moment, mil Madle sai aru, et ta on liiga palju aega matemaatika seltsis veetnud? - Jah, eks ikka siis, kui ta oma käe soolapähklipaki asemel täis kohvikruusi pistis.

Ja üleüldse ma ei imestaks, kui ma ärkaks homme suurusekategoorias "mägi", sest ma kujutan nii hästi ette, kuidas need sajad grammid läbisegi ära söödud šokolaadid ja soolapähklid kohvi ja koka mõjul paisuma hakkavad.

Naljakas oli popkultuuriga lähemalt tutvust teha. Mingil järjekordsel ajude väljavoolu momendil viskasin end teleka ette diivanile nagu üks "normaalne" noor inimene ja vahtisin kuival kala näoga erinevaid muusikakanaleid. Tunniajase vahtimise tulemuseks vähemalt 6 korda Katy Perry Hot'n'Coldi ja vähemalt sama palju Lady Gaga Poker Face'i. Ja ma vahtisin mõlemad videod ka iga kord lõpuni, sest nad ajasid mind naerma. Eriti Preili Pokrinäo oma. Aga vähe sellest, nad andsid mulle ka geniaalse mõtte.. isiklikus plaanis vähemalt..

Ma ausalt öeldes loen tunde.. Momendini, mil on reede pärastlõuna, ma sulgen enda selja taga ajaloo klassi ukse ja tunnen, et võtaks kohe ühe Bocki.. ja siis lähen ja premeerin end plaksumaisihaisuses (eesti keel on lihtsalt ülim x) kinos hamstriga keras..

Seniks aga.. jõudu, jaksu, kallid kaasvõitlejad.

Together we will rise out of our nightminds..

2009-02-10T15:46:00.003+02:00

Ma oleks äärepealt hakkama saanud tunnetest üle keeva laupäevaõhtuse postitusega stiilis 'ah, baby, where are you, i miss you, i need you, oh baby, ah baby..' aga näet, õnneks jõudis ta enne kohale.
Ehk siis olin ma laupäeval Tõeline Eit. Ärkasin, saatsin vanemad kodust ära, käisin poes, koristasin, tantsisin omaette, siis hakkasin igavusest siidrit lakkuma ja muffineid küpsetama ja seejärel hüsteerilistes kogustes süüa tegema, et üks kergelt anorektilise välimusega tudengineiu ka kord kvartalis süüa saaks. + pudel veini ja romantika. Pea terve pühapäeva kandsin seda meeleolu edasi, tegin pannkooke ja suutsin eimillestki peredraama tekitada ja hüsteeriliselt nutma puhkeda. Jeesuke. Vahel ma ikka mõtlen ja imestan, et mis puust inimene peab küll olema, et minuga romantilisi suhteid luua. :D

Aaaanyhow. Ajaloo mingi seniteadmata osa. Hulktahukad ja pöördkehad. Majanduskriisi positiivsed küljed. Päikesesüsteem. Ja muu selline absoluutselt eranditult intrigeeriv ja eluks vajalik osa, eksole.

A kes minuga reede hommikul verd tuleb andma?

Ja ma jälle täitsa kogemata avastasin nii hea laulja. Missy Higgins - Nightminds ja The Special Two (ärge ainult seda videot tõe pähe võtke :D)

Little Miss Do-it-all.

2009-02-05T21:48:00.002+02:00

Hetkeseis ütleb, et:

homme on järeltöö ajaloos
esmaspäevaks on Ian McEwani raamat
teisipäeval kirjutan ma kirjandi, milleks on vaja lugeda läbi kaks raamatut
kolmapäeval pean ma inglise keeles esitama kõne, mille teemadevalik on... majanduskriis
samuti on mul ka veel üks ajaloo töö
millele järgneb matemaatika kursusetöö

Jumal tänatud, et järgmine laupäev pidu on. Ma nii vajan seda juba praegu. Kes veel ei tea, siis voila info valentinipäeva peo kohta: Love Rocks.

Nii palju siis minu suurejoonelistest plaanidest reisist kirjutada ja pilte toppida ja.. ma veel tõenäoliselt midagi poetan selle kohta, aga..

Mul on muidu ülimalt hüperaktiivsed päevad olnud, pool Tartu kaltsukatest on tühjendatud ja isegi Päikest õnnestus hetkeks näha. Aga müsteerium asub endiselt just nimelt mu pea kohal, sest mis mõttes Tartus ei ole võimalik mitte kuskilt endale leida normaalset mütsi. Sellist mis minu peas hea välja näeb. Ja kõige iroonilisem on see, et ma näen neid linnapildis igal pool, iga teine tšikk kannab sellist, nagu mul vaja on, aga no ei. Not Getting Any. Kõrvad külmetavad.. :(

Ja no üleüldse - pinguta või song välja, et mingit intrigeerivat mõtet blogis arendada, aga rakendada oma mõttetühjust õppimisele - jumala eest mitte. procrastination is the key to a healthy life.

Strasbourg - Frankfurt - Tallinn - Tartu - kodu.

2009-02-02T23:03:00.002+02:00

Ehk siis tere jälle, kallid.

Tänane päev algas ülivara ja nüüd on kell 23 miski ja ma pole absoluutselt midagi korda saatnud selle ajaga. Kui välja arvata väheke kvaliteetaega kaisus, mida ei suutnud rikkuda ka minu kirurgilist sekkumist noriv emakas. Aga uni nõuab tähelepanu ja ma kirjutan mõni päev ja topin pilte ja üritan panna sõnadesse seda emotsioonidest nii üleküllastunud nädalat, kus tujud varieerusid lohutamatust nutmisest lämbumisohtu tekitava naermiseni.

Because we are the change that Barack Obama was talking about.

I lost my heart to the starry midnight skies of France..

2009-01-27T01:36:00.002+02:00

Mul ei ole miskit väga öelda, ma tahtsin lihtsalt nentida fakti, et ma nägin eile öösel, siis, kui ma olin tõenäoliselt teostamas oma kaheteistkümnendat reisitundi, maailma kõige ilusamat tähistaevast. Ja olgugi, et ma olin tõeliselt nukker ja tõeliselt väsinud.. niivõrd selgesse taevasse vaatamine suudab sulle meelde tuletada, kuidas kõik su mured on tegelikult tühised, selle kõrval, milline võimalus õnnele sul elus on...

Ma olen mölakas ja egoist. Ausalt ja häbenemata. Mul on lihtsalt kahju, kui see peab kellelegi haiget tegema. Aga fakt on, et ma mõtlen pikemas perspektiivis pigem endale kui teistele. Ja.. issand, neiu Vaimuhaige, ma lihtsalt jumaldan teid kohati teie lausekonstruktsioonide pärast - ma ei saa sinna midagi parata, kui inimene tekitab neid emotsioone, mille nimel oleks kas või valmis kopsudoonoriks minema... x)

Aga Strasbourg, nii palju, kui ma seda eile bussi- ja taksoaknast nägin, on suurepärane. Mul on ainult kerge paranoia fakti suhtes, et me ööbime, töötame ja sööme kogu aeg samas majas ja esimene niiöelda town trip on plaanitud alles neljapäevale. Ses suhtes et tore on, et neljapäeval terve päev sellele pühendatud on, aga ma ei tahaks seda ainult ühel päeval teha, vaid käia konstantselt ringi nagu Reykjavikis, kus ma kahe päevaga terve linna ära õppisin, sest kõik meie kohtumispaigad olid üksteisest umbes 15 minuti jalutuskäigu kaugusel..

Siiski.. oh! prantsuse keel kohalike ja emakeelena kõnelevate inimeste suust! kurat, kui ilus.. ja kui nad veel aru ka saavad, mida sa neile vastu üritad rääkida.. :)

ah, mon dieu.. je suis amoureuse.. et heureuse.. et.. ah, je n'ai pas de mots.. :)

Internet, mu püha lehm.

2009-01-25T13:44:00.003+02:00

Täitsa võimatu on üritada elada, kui sa pead kahe päeva pärast reisile minema, aga internetti ei ole. Siis avastadki, et sa vana tolvan, pole ühtegi bronnikoodi üles kirjutanud ja kurat seda teab, kas sa üldse oma sihtpunkti jõuad kunagi..

Aga näed, me elame ju Eestis ja Eesti ongi just nimelt see koht maailmas, kus Tallinnat ja Tartut ühendavas bussis on imehea wifi. :)

Igaljuhul.. Nüüd on siis jah aeg nii kaugel, et Madle läheb jällegi maailma päästma. Seekord siis Strasbourgi, aga endiselt valgete heteroisaste käest.. xD Antud hetkel bussis istudes ei mahu mulle pähe, et sellest, kui ma viimati lendasin ja kuskil reisu peal olin, on juba pool aastat möödas. Aga juba linnakas teadis öelda, et ei, aeg ei peatu, ei-ei...

Uskumatu, kui palju süsteemile kasulikku võib juhtuda, kui sa suudad oma südamele ei öelda. Ehk siis vihjete, palumistele ja väljapressimistelegi vaatamata, kuigi sa ise ropult tahaksid, minna koju ja hakata õppima. Mis tähendas siis 5 peatükki ajalugu konspekteerida, mis osutus täiesti ebavajalikuks, sest see töö oli tõesti nii lihtne, pluss siis veel füüsika ettekanne. Ja nii okseleajavalt, nagu see ka üldjuhul ei kõlaks, oli mul jumala põnev seda teha.. Teada värk, et tegelikult olen ma tõsine kapinohik, aga Saturn ja tema rõngad ja 60+ kuud olid täitsa intrigeerivad.. Ja.. üleüldse ma tunnen, kuidas energia minusse tagasi voolab.

Komistasin täiesti juhuslikult selle tsitaadi otsa, aga.. see on tõesti tõsi, et me ei armasta inimesi mitte selle pärast, millised nad on, vaid sellepärast, milliseks nad meid muudavad. Minu puhul vähemalt. Ja see on ka üks põhjuseid, miks ma oma südant julgen usaldada sellistes küsimustes.

Reede, kui ma üks hetk sealt koolist ja TGNi koosolekult veel, hing kinni, Tartu poodi jooksin, et Sixile Bocki ja endale Eriti Odavat Veini osta, kujunes kohutavalt intrigeerivaks ja ilusaks. Kõigepealt siis preili Meeta residents, kus oli kamaluga hingematvalt ilusaid blonde ja punapäid, oli ka murtud südamete klubi, oli disko ja electro ja viin šampusega ja eriti odav vein.. ja oli sellest kõigest kõrgemal seisev armastus. Girls just wanna have fun. :) Tõesti-tõesti, nii harva, kui ma ka jõuan teiega aega veeta, ma ei kujutaks oma maailma ilma teieta ette..

Ja üle kõige armastan ma just neid väheseid sõnu, mida te laususite. Mis tõestasid, et te näete minu südamesse samamoodi kui mina ise ja te ei lähtu normaalsusest ja tavadest, vaid te tõesti näete, mis on mulle hea ja õige. Minu inimesed.

Väike zavitripp ja väike klaustrofoobia ja tere, Piglet ja tere, Vaimuhaige ja õnn ja rõõm ja.. :) Jätkuks Vaimuhaige blogi nurgale "Ma armastan Tartut", siis järgmine intsident:
Suvaline noormees Zavi eest tänavalt: "Ma tean, kus sa elad!"
- "Ee.. Tore.. *sarkastiliselt* Tahad mu taksoga ära visata äkki?"
- "No mitte päris.."
Kõnnin edasi, muie näol, kui äkki noormees seljatagant hüüab: "Oota!"
- "???"
- "Tahad ma viin su autoga koju praegu? A ise pead juhatama.."
- "Jaa, muidugi, ja sa ei vägista mind ära ja Sarah Palin on president."
- "Ei-ei, ei vägista, vaata, näed juht istub siin, igavleb, sest ta on kaine.. ja näed, see neiu, me sõbranna, tuleb ju ka peale.."
- "Jaa, muidugi.."
- "Kaua sa siit koju kõnniks?"
- "*ebalevalt* No nii tund aega."

Ja nii ma saingi vägistamata, vägistatud saamata, raha maksmata ja aega raiskamata kallistuse eest autoga koju tänu endisele meditsiinitudengile, kel on hea süda ja ilmselgelt reede õhtuti liiga igav.. Mul on kahju, et ma su nime ei mäleta, aga see tuleb nii või teisiti hea karma näol sulle tagasi. Aitäh :)

Mm. Muuseas ennustatakse Strasbourgi 7 päeva ilmaks 4-6 kraadi sooja, selget ilma ja vähest pilvisust. Mul on hea meel, et ma kummikud kaasa võtsin. Ega nad ju ruumi ei võta ega midagi. Aga vähemalt ma sain oma siidrid nende sisse panna. Is my mom a genious or what? xD

Iseenesest on vist aeg pillid kokku panna. Aga kuna rüperaal on mul ju suur sõber kogu reisi vältel, siis ma loodan selle linna piisavale eurosusele ja eeldatavasti saadan ka edasisi teateid.

Ahjaa, kas ma juba mainisin, et ma istun bussis ja igal pool mu istmete ümber on lapsed? omg.

True stories, told in one sentence.

2009-01-21T20:40:00.002+02:00

Jumalikult palju nukrust, nalja, armastust ja ängi ühes lauses - One Sentence.

Ma mõistsin alles siis, kui sa küsisid, et kas ma tahaks oma lume-, pimeda- ja külmapõlgusest hoolimata kelgutama minna, et unenäod, kus sa ilmned soojuse ja valguse näol on signaal sellest, et Sina aitad mul selle talve üle elada.

..all is full of love..

2009-01-20T20:36:00.002+02:00

Mõte küll Björkilt, aga tunne hoopis teine. Tema lugu tekitab alati sellise nukra transilaadse seisundi, aga mul on.. mul on minu sisemine rahu.

Kõik aasta alguse tormid on.. vaikimas. Küsimused stiilis "aga sa hakkad ju kohe lõpetama, mis siis saab?" jätavad mu üha enam ja enam külmaks ja ma olen täiesti rahuldunud vastusega "ma ei tea". Hail the fact, et et orkutis on fraasile "ma ei tea" isegi oma community. Ma tean oma kohustusi EGNi ees. Ma tean, et pean otsima endale korralikuma töö kui Vanemuise oma. Ma tean, et mul tekib siis esimest korda üle 3 aasta aega lugeda neid raamatuid, mida ma tahan lugeda, minna rohkematesse trennidesse, kui see tants, mida ma hädavaevu kaks korda nädalas oma graafikusse suudan pigistada. Ma tean, et üks väike päike on mu elus juures, kelle jaoks ma tahan olulist rolli mängida. Siit järjekordselt link maailma ainsale ringisaatmist väärivale nö eluõpetusele: Ten Rules for Being Human ja sealt teemale vastavalt väljatoomiseks punkt 8: What you make of your life is up to you. You have all the tools and resources you need. What you do with them is up to you. The choice is yours.

Ja seega, kui ma ütlen, et ma ei hakka minema kuhugi kooli lihtsalt sellepärast, et ühiskondlik surve manitseb meid edasi õppima nii, kui üks staadium haridusteest on ammendatud, vaid ma kavatsen oodata, vaadata, kuulata ja valida midagi kuskil, mis mulle tõesti meeldib, siis on mul tõsi taga.. Olgu see Tartus, Tallinnas, Utrechtis, Edinburghis, Canberras või üldse mingis isegi veel vähem loogilises geograafilises punktis. Ma alustan parema meelega aasta hiljem ja olen lõpuni, kui vahetan iga aasta tagant kohta, sest minu elus on ei ole seda ühte, vaid on palju ja sama tähtsaid.

Anyhow.. see konflikt on vähemalt minu sisimas ammendunud. Konflikt kogu ülejäänud maailmaga on muidugi alles ees. Aga teada on, et ma olen tugev ja ei anna alla. Peamine, et ise usun. x)

Teine konflikt laheneb juba õige pea. Ja ka selle suhtes on kahtlused taandunud. Ma ei ole kunagi ratsionaalne olnud ja ei üritagi selle poole pürgida. Ma juba kujutan ette neid reaktsioone, mis järgneda võivad, aga kurat, me oleme loodud elama oma elu nii, nagu me õigeks peame. Minu süda on kahes erinevas situatsioonis kahel erineval energia- ja õnnetasandil ja ma tean, kumb neist õigem on minu enda jaoks. There are no mistakes, only lessons.

Aga .. Kill Bill, jooksen.
Armastan.

Keskerakond - nende poliitika on halb suusailm.

2009-01-14T22:51:00.002+02:00

Mitte et see suusatamine mind tegelikkuses vähegi kotiks, aga ma pean nõustuma, see, mis hetkel tänavatel toimub on lihtsalt nii rõve, et oksemaik tuleb suhu. Sealt ka minupoolne kiitus headele inimestele, kes midagigi ette on võtnud selleks, et olukorda leevendada. Kliki bänneril. :)

Muidu läheb elu ühest ekstreememotsioonist teise. Viimane pühapäevane post oli kuskilt musta masenduseaugu põhjast, seejärel on aga järjest tulnud sellised väikese hipi 'süda ja silmad kevadet täis' päevad. Päev üldjuhul algab kohutavalt, voodi on liiga soe, et sealt lahkuda, kõik bussid tahavad mind endast maha jätta, mõistus ei võta mitte midagi sisse ja siis äkki käib kuskilt mingi nõks ja ma kirjutan linnulennul füüsika kontrolltöid ja teretan kõiki sööklatädisid ja hüppan oma suurte kummikutega otse sulalumeloiku. Et siis ühel hetkel avastada, et 22 tundi mu päevast on jälle müstiliselt haihtunud, ilma et ma midagi aru oleks saanud ja ikka veel on niii palju teha ja siis tabab jälle nõtrus ja trots, et selge, on jah palju teha, mul pohui, ma siis kirjutan parem blogi. Ja nõtruse tipp on see, et ma tean nii ülimalt hästi, kuidas asjad võiksid ja peaksid olema, et ma iga õhtu suurima õndsusega värvilise teadvuse maailma lahkuks, aga selle saavutamisel on mingid pseudokomplikatsioonid.

Tahaks minna magama ja ärgata ajas, kus muru ootab mu taguotsa enda vastu ja õlu on elu alus.

What on earth have I done to deserve this?

2009-01-11T13:38:00.002+02:00

Mingi eelmises elus tehtud lollus on nüüd karmavõlana minu peale asetunud. Kui keegi peaks kunagi tahtma The L Wordile veel üht hooaega juurde, siis võin süžeeks ainest pakkuda. :)

Ma ei ole loodud ratsionaalse eluviisi jaoks. Mida oligi tarvis tõestada. Ma suutsin käia nädal aega järjest koolis, saata mööda tunde ja tunde ja kogu aeg oli see justkui ootamine. Justkui ärkaks hommikul kell kuus üles, selleks et aega parajaks teha kuskil passides. Aga mul ei olnud isegi seda miskit, mida oodata, seda, mis teeks selgeks, miks ma siin olen. Ja siis ühel õhtul mõelda, et ma ei lähe trenni, sest mul on äkitselt vaja tõesti palju asju ära teha ühe õhtu jooksul, koristada ja lehekülgede kaupa projekti taotlemise reegleid ammendada ja peika jaoks ilusaks saada. Ning avastada kell 23.00, et persse, mul on ikka veel see kõik tegemata, sest mul oli vaja tühje sõnu öelda lihtsalt selleks, et lähedal olla inimesele.

Siinkohal küll varastatud tsitaat, aga antud hetkel on see nii õige: I used to want to change the world. Now I just want to take a nap.

Kui mul on kunagi lapsed ja tuleb aeg nendega elutarkust jagada, siis esimene asi, mida nad teada peavad saama, on: ära kaota end kunagi nii palju, et leiad täieliku õnne vaid teises inimeses. Armastada on küll ülim ja ilusaim, aga ühel hetkel oled sa täiesti halvatud, sest sa tunned, et ei suuda olla lõpuni õnnelik, kui sa pole temaga koos.

Eilne päev möödus täielikult Liikuva Looduskatasroofi nime all. Paistab tõesti, et see reegel, mis ütleb, et ilus hommik = sitt päev, vastas tõele. Hommik algas kuskil ühe ajal ja mitmest kohvikäigust koosnev hommikusöök lõpes alles kolme ajal.. Aga sealtmaalt edasi hakkas lihtsalt vaimuhaige tuuseldamine. Ja loomulikult on Murphy alati minuga, ehk siis kui ma luban kord, et ma prindin netis oleva peo listi välja, siis kell seitse, kui list kinni pannakse ja Madle printima läheb, otse loomulikult ei ole enam internetti. Ma nii kujutan vaimusilmas ette seda haige huumorisoonega tüüpi, kel on veebikaamera kõigi inimeste korterites ja siis ta vaatab, et 'ahah, sul on elulise tähtsusega operatsioon jah, oot, oot, nüüd!' ja tõmbab netijuhtme välja. Well up in your arse, aga tehtud ma ta lõpuks sain. Aga kuna see on kergelt illegaalne, siis ma ei ütle, kuidas. F you, internet guy! xD

Ja loomulikult ma lihtsalt ei saa mitte ku-na-gi omadega õigeks ajaks valmis. See on nagu mingi kuradi loodusseadus, et kui Arno isaga kooli jõudis, oli Madlel ikka veel meik pooleli. Õigest bussist jäin ma ka loomulikult maha, lõpptulemuseks kahel jalal kõndiv stress. Peikast on lausa kahju, sest ta tundis kohustust mind rahustada. Ja otse loomulikult on ainus tee peale jääv sularahaautomaat suletud. Ning otse loomulikult sa avastad kohale jõudes, et ohoo näe, 5 minuti pärast algab pidu, aga pill ei hüüa, sest kõlarist lihtsalt ei tule midagi välja. Ja siis sa vaatad seda ka 13 minutit pärast seda, kui pidu juba ametlikult alanud on. Ja siis... tadah-tadah.. tuleb Jaaaaaan ja paneb kõlaritele voolu taha. x) Siis ma võisin tõesti natuke aega rahuliku südamega ilus olla.. ja kuskil 12 ajal lõpuks vooris ka üle Eestimaa ja ilmamaa igasuguseid kauneid ja kalleid naisi kohale ja noh.. tunne oli hea, sest kõik vanad vihad ja konfliktid olid lõplikult maha maetud.

Ainuke koht, kus konfliktid püsivad, on siinsamas minu sees. Ning ainus, mis ma suudan välja mõelda, tõestab mu eelnenud väidet 100% ebaratsionaalsete inimeste kohta.

Taevas ja perse. Ma parem võtan esimest korda elus Orkuti õnnelauset kuulda and I shall start reading a book today.

Lovefool.

Tema jaoks on olemas päev minu sees.

2009-01-04T20:18:00.004+02:00

Öeldakse, et aasta tuleb selline, nagu seda on 1. jaanuar.

Kui ma kunagi 1. jaanuari keskpäeva kandis üles ärkasin, soovis Kolumbus mulle häid jõule. Ma ei taha teada.

Aga oo õudu, tõesti - senise aasta neli esimest päeva on küll kurnavad.
1. jaanuari pohmell, kari hipisid, koola ja pool odavat purksi, armastus kolme apelsini vastu, lebo.
2. jaanuari tunnid kaubanduses, sõnum, meeleheite MM.
3. jaanuari ärkamise momendist edasi kestnud meeleheite MM, otsus, väljendusvõimetus, pilk, 2 pudelit veini, väljendusvõimekus, lõhn, kolmas pudel veini, jeesus.
4. jaanuari kõige pikem hommikune ärkamine, mõttelend, otsus, päikest täis jäätunud Tartu, hipid on ikka veel seal, koola ja toiduorgia.

Ja kardetud kolmanda päeva keskendumisvõimetuse asemel on mul rahu ja kõigest hingemattev väsimus. Mis peamine - kõik saab korda.

Something beautiful will come your way.. :)

2008-12-31T18:30:00.003+02:00

Nii mõnusalt gläm on 31. detsembril valmistada end õhtuks ette, tõmmates natuke harjumatult pikkade küünte peale veripunast lakki, kuulata Frank Sinatrat ja lakkuda Leedu šampat. :)

Süda on rahu täis. Mis sest, et teine pool südant on pealinnas ajakiri Just andmetel ühel aastavahetuse seksikaimal peol üles löödud rahvast täis jootmas ja endal puudus igasugune plaan ka veel siis, kui mu jalg kella 15.30 ajal Tartu pinda puudutas. Väike tervisemure küll kummitab kuklas, aga muidu olen ma ilus ja õnnelik ja sädelen nagu jõulupuu.

Ja ma mõtlesin, et ma ei hakka seekord tegema mingit aastakokkuvõtet. Sest tõenäoliselt muudaks see mind nukraks. Aasta polnud halb, polnud ka parim, vaid oli just nimelt selline nagu ühel vasttäisealisel noorel inimesel peab olema - elu põnevaim. Ma alustasin seda sama puhta südamega nagu ma alustan nüüdki, pärast pikka südamepuistamist.. Antud juhul ei aidanud see küll mingites tunnetes selgusele jõuda, aga teada on, et vähemalt ei võta see mure enam mu südames seda ruumi, kuhu muidu annaks paigutada armastuse.

Ma olin armastuseks valmis, ma leidsin selle, ma kaotasin selle. Koos sellega veel ühe sõbra ja mingite haigete kõrgemate jõudude tõttu veel ühe. Aga ma ei saa jätta mainimata, kui oluline koht mu ellu ja südamesse juurde tekkis, algul TGNi ja pärast EGNi näol. Ma tean, et osadele inimestele tundub see nii üdini absurdne ja samas mulle endale.. see on suur ja soe ja oluline. Ma veedan nende inimestega niivõrd palju aega ja nad on sundinud mind mõtlema hoopis teistes dimensioonides ja me tegutseme armastuse nimel ning neilt tuleb lihtsalt müstilises koguses toetust. Ma olen nii õnnelik, et nad minu elus on. :)

Ja sina. Tead, sa tulid siis, kui ma selleks veel valmis polnud. Ma tean, et ma olen sulle enda lõpetamata afääridega paraja hunniku peavalu valmistanud. Aga sa oled ikka veel minu kõrval. Ning sa tead oma väärtust, seega loodetavasti sa ei anna alla, isegi kui mu mõte mõnikord liiga pikalt ja suure ja arusaamatu ringiga töötab. 'Cause I love the way you call me 'honeeeeey' and you take me the way I am. So Cheesy. x)

Anyways.
Ma usun, et uus tuleb isegi veel intrigeerivam, kui eelmine. Lõpeb ju ära haridussüsteemi taak ja tuleb presidendistaatus ja terve maailm on ikka veel meie ees valla.
Armastan teid. Kõiki. :)

Everyone must breathe until their dying breath.

2008-12-26T22:21:00.002+02:00

No, this is how it works
You peer inside yourself
You take the things you like
And try to love the things you took
And then you take that love you made
And stick it into some
Someone else's heart
Pumping someone else's blood
And walking arm in arm
You hope it don't get harmed
But even if it does
You'll just do it all again

Regina Spektor - On The Radio

Hullus on möödumas.

Meie jõuluball oli elav näide sellest, kuidas täiesti kohutavalt alanud päev võib suurepäraselt lõppeda. Ma ärkasin paraja pohmelliga liiga vara hommikul, et rongijaama kallile vastu minna. Vennaskond - Subatlantiline kohtumine - sa tuled mööda pikka teed, ma kaugelt aiman sind ja sa libised jääl hüsteeriliselt naerdes. Läksime koju, ma ägisesin, ta naeris minu üle. Seejärel üritasin ma teha oma kallitele Liisile ja Carolile šeffi jõulukingitust isetehtud ekstreemküpsiste näol.. Too bad, et retsepti üles pannud inimene unustas mainida, et nad peavad umbes 3 ööpäeva tahenema. Läbikukkumine number üks. Siis ei saanud ma ajaga hakkama ja pidin pooliku meigiga kodust lahkuma. Läbikukkumine number kaks. Lõpuks pidin ma selga panema empsi mantli, milles ma nägin välja nagu liputaja. Läbikukkumine number kolm. Koha peal ei tahtnud asjad üldse õigeks ajaks valmis saada. Läbikukkumine number neli. Ja siis. Pärast pikemat peegliesist pausi, poolikut sigaretti ja positiivset enesesisendust läks õhtu äkki ilusaks. Ainukeseks mureks 2 numbrit liig väikestes 9 cm liig pikkades kingades tunde järjepanu traavimine. Aga me olime kalliga nii perfektne paar ja Liisi mängis head muusikat ja õhtu .. oli lihtsalt romantiline. Täpselt selline, nagu ma silmas pidasin, kui mul see balliidee tuli. :)

Järgnes veel hunnik Tallinnat, kuhu jõudmiseks oli vaja läbida kadalipp Rootsi kruiisile suunduvate noorte marodööride, Niki uue hingematvalt geniaalse hiti ja rongijõuluvanaga, kes noortele laulu-tantsu-salmi-pai eest lahjat alkoholi jagas. Tallinn ise koosnes praktiliselt kas papaga ringi asjatamisest või kalliga mööda linna ringi traavimisest ja kaisus olemisest. Kaunis, lihtsalt kaunis. Ja siis oligi käes coming home for Christmas.

Ma pean lihtsalt kirjeldama üht imeilusat päeva, kus taevalikkusest jäi puudu vaid kallis. Ärkasin jällegi hommikul liiga vara, pakkisin end auto peale ja sõitsime Võrru. Kohapeal sain umbestäpselt 10 minutit Krissuga enda ja maailma üle naerda ja siis sõitsime ära maale. Esimene kohanemistunnike möödus.. Läksin sauna. Kõigepealt praadisin end leiliruumis ja siis läksin, rätik ümber, õue, avasin siidri, aurasin ja vaatasin külmunud järve peale. Leil kaks, õue, aurasin, hõõrusin end üleni lumega üle, lonksasin veel siidrit. Ja nii edasi. Üleni kihiseva ja õhetavana läksin tagasi tuppa, kus oli koos pool suguvõsa ja lapsehülgur, nagu ma olen, hakkasin kohe Lotaga mängima ja sattusin täielikku vaimustusse sellest lapsest. Ma sain enam-vähem esimest korda elus üle sellest dilemmast, mis takistab mul lastega normaalset läbisaamist - ma ei suuda ära otsustada, kas rääkida nendega nagu omaealistega või tõusta 4 tooni kõrgemale hääletoonile ja rääkida kiisudest ja auadest. Aga seekord asjad lihtsalt sujusid ja nii me rippusimegi üksteisel kaelas, kõditasime ja kihistasime ja lugesime Karupoeg Puhhi. Pärast tapvat söögikord läksime välja jalutama. Väljas oli hetk enne kapitaalset pimedust. Lumi, tumehall taevas. Kirjeldada on seda võimatu, aga ma olin sinakashallis pimeduses ja müttasin keset metsi ja rääkisin surmast ja kallitest lahkunutest ja tundsin neid enda lähedal.. Ja siis sõitsime tagasi koju, ma jõin veel siidrit ja me vaatasime Mamma Miat.

Ning siis oli käes kardetud moment oma hing enda ees ribadeks kiskuda, et see siis uuesti kord kokku lappida. Neli tundi ja paras pudelitäis valatud pisaraid, aga vähemalt sain ma ta endast välja. Kurat, mul on juba hirm, et see võib rituaaliks kujuneda. Ma tõesti loodan väga, et ma saan järgmised jõulud ilma sellise hingelise traumata mööda saata.

Ja tänasest päevast tahaks ma ainult veel tsiteerida seda filmi, mis me õe juures vaatasime, pärast kaht tassitäit teed ja kahte lauamängu. Filmiks siis My Sassy Girl.

See tsitaat jääb mind tõenäoliselt veel väga pikaks ajaks kummitama. Üks vana mees ütles noorele tüdrukule, kes lootis et 'kui saatus on nad kokku loonud', siis asjad lihtsalt sujuvad: "Destiny is the bridge you build to the one you love."

Mõelge selle peale. :)

Look at the stars, look how they shine for you.

2008-12-19T10:55:00.003+02:00

Olgu. Võtan süü omaks.
Siis, kui mul oli hullumiseni vaba aega käes, siis puudus muusa. Elu ei ole läinud üldse eriti igavamaks, aga.. sõnadesse see enam ei taha formeeruda.
Ja nüüd kui ma siis mõtlesin, et võiks ju ometi.. nüüd mul ei ole aega.

Homme ongi juba ball. See tingib selle, et ma käin ja koristan täna jälle päev otsa kontsakingades. Iseenesest peaks see aktsioon kuuluma kingade "sisse käimise" nime alla, aga tegelikkuses ma lihtsalt harjutan end faktiga, et ma hakkan õige pea nende 2 numbrit liiga väikeste kaunidustega jooksma, hüppama, tantsima ja väikese maja hüsteerilistest treppidest üles-alla siblima.

Ja praktilises mõttes - kuna me ju kõik teame, et üks Madle kõige halvemini toimivaid elufilosoofiaid on "aega on selle kiire asjaga...", siis on järgmised kaks päeva kuni homme õhtul 20.00 algava ballini väga närvihaigelt ära sisustatud. Ma läksin lausa nii kaugele, et tegin endale 'to do' listi, et selle kallal oma koordineerimisvõimeid rakendada. Ehk siis üritada tegevused enam-vähem võrdselt kahele päevale ära jaotada ja teha endale mingi loogiline liikumistrajektoor. Eh - time management courses/extra hours - christmas present, anyone? xD

Liikudes eelmiste lõikude tuules, ei hakka ma kirjeldama neid mind viimase nädala jooksul tabanud emotsioone, õigemini nende äärmusi ja selle põhjuseid. Nutt ja hala, ma võtaks ja kiruks Eesti ühiskonda.. aga noh, milleks ma siis kirjandeid kirjutan, eksole.
Seetõttu tahtsin ma ka ühe enda jaoks emotsionaalses mõttes raske kohustusega eile öösel ühele poole saada, kas või unetundide arvelt. Mulle aga ei võimaldatud seda ja seetõttu olen ma praegu.. kahevahel, kas seda teadmata ajaks edasi lükata - vahet ju pole, kas inimene saab saadetise täpselt jõuluajaks või natuke hiljem - või võtta see kohe praegu ette ja tõenäoliselt rikkuda vähemalt pooleks päevaks oma tuju. Arvestades, et hommikul selle peale mõtlemine peaaegu nutu kurku tõi - ma arvan, et ma lähen parem juukseid värvima tõesti.

Eilsest jõulupeost ei tahaks ma üldse rääkida, sest see oli iseenesele füüsiliste vigastuste tekitamiseni igav, aga ma ikka pean, sest ma tahaks veel kord tänada Murit, kelle kingitud rummi ja trühvli kohvi joomise ma just lõpetasin - no for real, see oli jumalik. :)

Funkytown!

Ain't love the sweetest thing?

2008-12-11T17:25:00.003+02:00

Ei saa mitte kirjutamisega hakkama. Mitte et aega ei oleks, aga viimane muusa puudutus õnnistas mind küll kunagi eelajaloolisel hetkel.

Vahepeal on nii kuradi palju juhtunud ka, et ei oskagi enam midagi sõnadesse panna. Paistab, et just siis, kui ma hakkasin mõtlema, et ehk see meediakära nüüd vaibub, puhutakse juba uut skandaali üles. Samas on jõle põnev igale uuele päevale vastu minna interineti uudisteportaale külastades, et äkki keegi on jälle mõne intrigeeriva arvamusavaldusega hakkama saanud.

Teeviidaga kokku pikitud nädalavahetus Tallinnas oli küll paras idüll. Idüllilisest versioonist ma küll välistaks absoluutselt puuduliku ööune, aga kõik ülejäänud tingimused "this is what life should look like in 10 years" pildi kokku panemiseks olid olemas. Hommikul saadetakse termosetäie kohvi ja musiga tööle.. teed 8 tundi meeldivat tööd oma organisatsiooni heaks, lähed teatrisse, helistad kallile, et küsida, mis pärast saab - "tule koju, ma teen süüa". Lähed pärast teatrit oma teise koju, vaatate Lõvikuningat ja sööte, ta naerab su üle, kui sa Simba isa surma järel nutma hakkad. Hommikul lähete koos tööle, termos kotis, õhtul saabud sina varem ja ärkad kõne "Honey, I'm home" peale. If this is marriage, then we should do it.

Uskumatu on mõelda, et see pingsalt oodatud katastroofiline nädal hakkab juba läbi saama. Esmaspäeval kirjutasime siis proovikirjandit, mis oli küll.. ütleme nii, et nii füüsiliselt kui vaimselt väga raske. Esiteks ei ole ma esmaspäeva hommikul kell 8 suurem asi filosoof-sotsioloog-psühholoog-kirjatsura. Teiseks on jõle ebaloomulik 6 tundi järjest istuda kõval toolil ja halvas valguses. Valmis ma oma kirjatüki ka sain, arendades vahepeal mingeid massiivseid pooleleheküljelisi mammutlauseid, mis nägid välja nagu väljalõiked võõrsõnade leksikonist. Ma ütlen, see gümnaasiumikirjandus oma Tammsaarede ja Woolfide ja muuga ei tee mu kirjutamisstiilile head. Teemaks võtsin siis "Uus sajand, vanad probleemid". Iseenesest peaks ju olema lihtne valik, sest ajalugu kordub ja sittagi pole muutunud, aga no säh sulle kooki moosiga.

Seega on möödas ka matemaatika kursusetöö, ainukesena torgivad veel bioloogia ja üks tegemata kirjand. Aga no olgem kõik ometi inimesed, ei ole lihtsalt võimalik kirjutada ühe nädala jooksul 6 tundi eksamikirjandit ja siis veel omakorda 2 lk 20. sajandi erinevaid depressiivseid inimtüüpe uurivat-puurivat psühhoanalüüsi.

Kuid.. olgem ausad. Hoolimata faktist, et mul pole balli jaoks kostüümi ja selle jaoks on vaja veel miljoniringis asju orgunnida - I'm counting days.

Ja OH! See läkski meelest. Strasbourg - I haz it. x)

The lady is a tramp.

2008-12-02T00:11:00.005+02:00

Kurat ja põrgu, ma ei saa aru, kes leiutas sellise asja nagu mittetöötav internetiühendus. Kui juba selline mugavus inimeste ellu tuua, siis parem oleks, et ta ka töötaks. Eriti kui sul on vaja organiseerida, kirjutada, küsida, vastata ja teada saada. Ugh. 21. sajandi põud.

Jätkates sealt, kus ma võib-olla kunagi pooleli jäin - elu intrigeerib, harvadel hetkedel ka motiveerib. Vähesed inimesed on vist nii õnnelikud, et nad tunneks end pärast 4-tunnist koosolekut elujõulisena ja ideedest pakatavana. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab - sain just Teeviidaks 75 slaidist koosneva pildiesitluse valmis, tõeline 'ora p***es' töö, slaiditaustale piltide parajaks venitamine. Aga lõpptulemus oli lihtsalt nii imearmas, et soojusepisik puges südamesse sisse ja suunurk venis ülespoole. x) Ühesõnaga, küll me hakkama saame, oleme alati saanud, võluvad nagu me oleme. :)

Ja noh, esimese möödunud detsembripäeva puhul - where's my one way ticket and cup of coffee? Okei, üks asi on õndsa mära moel silmaklappidega mööda linna traavimine ja oma teadvuse välja lülitamine plastiku suhtes, hoopis teine teema on vältimatu juhus, kui sulle hakatakse koolis söögivahetunni taustaks jõululaule laskma. Söögiisu läheb ära, kurat võtaks. Ja kõigile teile jolly-good-timersitele, kes juba esimese taktiga rõõmsalt õõtsuma hakkavad - ma ei vihka jõule. Nii raske, kui seda ka uskuda pole, pole mul sügavat hingelist draamat lapsepõlves saamata jäänud soovitud kingitusest, mu "jõuluvana" pole kunagi ilmunud purjus peaga ja omaenda habet täis oksendanud ja ma pole kunagi oma ema vahele võtnud päkapikku mängimas. Kutsuge mind näruseks hipiks, aga ma lihtsalt ei kannata neid hingematvalt koledaid kaunistusi, neid plastmassist küünlajalgi sümboliseerivaid kolmnurki, seda et ma pean makaronivormi kõrvale Püha Ööd kuulama ja kõike seda 'olgem nüüd jõle läbinähtavalt õnnelikud, sest täna on esimene detsember, seega on viimne aeg sisse elada kaunisse jõuluaega' käitumist.

Jõulud.. ei tohiks alata enne 20. detsembrit. Jõulud ongi vahetult enne jõululaupäeva kuuse ehtimine ja tunne, et kodus on harjumatult palju rahvast. Ning sügaval Võrumaa metsade vahel nii harva nähtava Lotaga koera taga ajamine. Ja Jõgeva uskumatu auraga korter, kus kõik toataimed kasvavad 4 korda normaalsest suuremaks ja vanaema 'ei jõudnud seekord midagi ette valmistada' ehk siis 4 salatit, 3 pirukat ja 3 kooki. See ja sinna otsa veel õhtu kuni mitu kalliga - mul ei ole rohkem vaja ja mitte miski sellest 18 aastat kuuldud-tehtud-nähtud valemist ei sümboliseeri mulle seda.

Nii palju siis sellest. 'Kõrvaltoime - meeleoluhäired' ikka jõus. Või ehk on see lihtsalt hea vabandus seletamaks mu erakordset tujukust. Ses tuules suutsin ma ka enne hingepõhjani solvuda oi-kui-ülekohtuse maailma peale ja minu õnneks täitis tol ainumal hetkel tehnika oma päeva eesmärki - varises kokku. Sellest kõigest natuke eemale astudes tuli mul äkki meelde, kuidas sa mainisid, kuis "alguses on kõik jõle sarkastilised.. aga siis natukese aja pärast hakkavad lendama kommentaarid nagu: "Mida sa sellega öelda tahad?"" ja see ajas mu tuju tervitatavasse teise äärmusesse ehk ma hakkasin südamest enda üle naerma. Ma tõesti loodan, et ma ei ole veel 'selline naine', kes oma viimse huumorimeele ka haridussüsteemi ja advendikalendri alla ära uputas. Ja kui ma ka peaks selliseks muutuma, siis a good kick in the old large arse will do.

Kõigist logistilistest probleemidest hoolimata ootan ma väga juba neljapäeva õhtut. Tuleb üks pikk, närviline, edasi-tagasi sibliv, kultuuri tarbiv, segaseks tantsiv ja kaisus ööbiv nädalavahetus. Kui juba omamoodi, siis lõpuni. x)

Alati teie,
tegelikult-olen-ma-ju-hea sapisülgur.

Young and cynical, but it's not my only crime..

2008-11-25T16:03:00.003+02:00

Avastasin eile öösel, et mu loovenergiad lähevad liikvele alles südaöö kanti, seetõttu on isegi blogimine viimasel ajal päevasel ajal väga raskevõitu. Vähemalt sel juhul, kui ma üritan üllitada vähekenegi sügavamasisulist postitust, kui 'istusin ja sügasin kotte'.

Samas, olgem ausad, mida ma viimastel päevadel muud teinud olen kui justnimelt kotte süganud? Jäänud küll pooleli Soomikseri koha pealt, oli laupäev tõesti ka ainus vähegi produktiivsem päev, mille käigus ma suutsin koristada ära elamise ja teha peoorganisaatori tööd. Ei saa muidugi jätta mainimata seda huumorit 4-minutilise kõne näol Prantsusmaale, kus me siis vastuvõtnud neiuga üksteisele kordamööda "Ma ei saa aru" ütlesime ja ma järjekordselt veendusin, et prantsuse keele oskus on vajunud küll allapoole igasugust arvestust. Näkku umbes kilo jagu meiki ja pähe pudeli jagu lakki ja et õhtu ikka täie ette läheks, sai kodust lahkutud armuvalu ja söömishäirete all kannatavale pubekale omase ukse kinnivirutamisega.

Sealtmaalt edasi oli kõik aga väga eeskujulik, sain kalliga kokku, koperdasime peole, rahvast tuli murdu ja inimesed olid väga humoorikad. Ukse peal listi kontrollides tulid inimesed järjest lumisemana sisse ja jahvatasid üksteise järel lumetormist, mille peale ma neile näkku naersin ja mõtlesin, et eestlasedki on juba euronormidesse liialt sisse elanud. Kujutage siis ette minu üllatust, kui ma pühapäeva hommikul akent sulgema minnes väljas olevat tormi ja tuisku nägin. Niigi on raske end kodust välja sundida, kui sind tagant kihutav tegevus on kalli enda juurest ära saatmine, rääkimata siis sellest, kui te peate sealjuures nagu kaks pokut puusani lumes sumpama. Aga hüvastijätt oli täielik filmiromantika... :)

Ülejäänud päevad on küll möödunud täielikus amööbi olekus. Naudin oma korteri vaikust ja rahu ja ei tee endale mõtlemisega liiga. Mis kõige tüüpilisem - ma ei oska oma eluga midagi peale hakata, kui mul õppida ei ole. Mitte et ma muidu ka sellele väga palju aega raiskaks, aga vähemalt tekitaks see tunde, et mul on midagi olulist ja vajalikku teha, mida ei saaks öelda ei pühapäeva ega eilse ega tänasegi päeva kohta. Skeptilisele meeleolule lisab omaltpoolt juurde õues laiutavad 20 cm lund, sest ma olen väheste riiete, päikese ja lõhkiste ketside poolt. Romantikaga on siinkohal aga vähe pistmist, arvestades mitte kõige tervemaid saapaid ja 24/7 kestvat "kohe-sa-kukud-ja-murrad-oma-kaela" hirmu.

Seega praegu on see halva aja periood, kus minu tavalise lakkamatu goofy-naeratusega harjunud inimesed tulevad küsima, et kas midagi on juhtunud. Heh, ei ole, lihtsalt majanduskriisiga kaasas käiv energiakokkuhoid tingib selle, et ei jõua enam kogu aeg särada nagu jõulupuu. Tõenäoliselt ma taastun veel tänagi peaaegu 24 tundi aktiivsust nõudnud laupäevast. :P

Seevastu eile öösel ma... kirjutasin. Tunne oli nagu aastaid loomingulises kriisis vaevleval kunstnikul, kel tõenäoliselt hingematvast igavusest inspiratsioon peale tuli.

Musta pori näkku.

2008-11-21T23:45:00.002+02:00

Kui ei oleks reede öö vastu peolaupäeva, ma ei oleks kella kuuest saati üleval ja käinud koolis ja tööl... ja saanud endale just Mihkel Raua sõnulseletamatult intrigeerivat sitta loopivat sarkasmi täis raamatut, siis ma kirjutaks, kuidas elu on.

Well, I'm still standing. Jõle tore on mõelda kõigile asjadele, mida peaks jõudma, aga siis tuleb reality check ja ma saan aru, et ma ei olegi sel päeval võimeline muuks kui vaimumaailma avardamiseks ja magamiseks. Pärast taolist päeva järgneb aga activismus maximus, näiteks leidsin ma end tänu elu irooniale neljapäeval Vanemuises, kohas, kus ma juba viimased 3 aastat töötanud olen, töövarjuna. Tuleb tunnistada, et jah, ega ma tõesti suurt palju midagi uut ei õppinud, aga ma sattusin vähemalt õige inimese juurde õigel ajal, kuulmaks ligikaudu 5 tundi kaunis, kuid tavainimesele mõistetavas keeles inspiratsiooniloenguid (mida saab ka muidugi amazon.com-ist, aga üldjuhul hinnad alla 25 $ ei jää).

Täna on olnud ootamise päev. Kõigepealt tuli viie astronoomilise tunni jagu oodata, et nad ometi otsa saaks. Siis tuli oodata kirja, mis, jumal tänatud, siiski lõpuks saabus. Siis ootasin ma tööl kõigepealt inimest, kellele naeratada, seejärel vaimuerksust, mis silma lahti hoiaks. Ja noh, siin ma nüüd siis olen oma vaimuerksuse hunniku otsas - ootan und.

Kuid nagu ma juba enne mainisin, ma võtan oma uneootuseajaks Mihkel Raua kaissu.

Ning et jumala eest ei saaks mööda minna ühtegi postitust ilma innaajas puberteediku sisimate salamõteteta.. ootan hetke, millal kaisu sees Mihklipoisile enam ruumi poleks.

Hilja novembris.

2008-11-18T22:07:00.004+02:00

Ega iga päev ei juhtu, et istud külma novembripäeva õhtul omaette ja sööd Portugali šokolaadi ja mõtled seletamatule soojusele, mis loob su ümber sellise kaitsemüüri, et isegi põhjatuulel pole su pihta lööki.

Te toote soojust mu ellu. Uskumatu, et mõni inimene võib, asjale mõistusega vaadates, hakkama saada ülima sigadusega, mis võiks, asjale drama queeni vaatenurgast lähenedes, kaasa tuua efektseid tülide lahendamise viise taldrikute loopimisest kuni ahastavate varahommikuste pisaratest nõretavate sõnumiteni, ja mis veel uskumatum - su igasugune viha lahtub momendil, kui sa näed üht tobearmsat nägu naeratamas sinu jube lamedate naljade peale. Kaksislisauskumatu, et ma just nii pika lausega hakkama sain - ilmselgelt Woolfi mõjutused.

Ja siis ilmub äkki eikusagilt (või peaks ma ütlema 'Euroopa sügavustest'?) välja hoopis teine kaunis hing, sa jõuad veel läbi mõelda hunniku enesehävituslikke paranoiasid stiilis 'ma ei ole küllalt hea / põnev / intrigeeriv / humoorikas / ilus / kunstipäraselt inetu / täida lünk', aga ta tuleb, roosal rattal rastapatside lehvides... naeratus, silmavaade, kallistus ja ta ongi oma. Joote külma kohvi külmas Maailmas, aga sisimas on soe.

Talv, eriti kui ta tuleb nii ootamatult, peab olema seda soojust täis. Niigi me eksime kogu loodusliku maailma vastu, sest me ei ela enam ajal, mil talveks on varud tehtud ja päev niivõrd lühike, et ei olegi muud teha, kui inimeste lähedust nautida ja hingele pai teha. Mida pimedamaks mu ärkevelolekuaeg muutub, seda vähem on energiat ja motivatsiooni, seda rohkem on vaja hämarasse ja kaisu sisse.

Aitäh. Hea on.

Get your body beat.

2008-11-15T23:37:00.003+02:00

Miskipärast oli mul enne silme ees sähvatus, mis ütles mulle, et kui keegi peaks mulle helistama ja küsima, mis ma teen, siis ma peaks vastama, et leban kodus tugitoolis ja joon apelsinimahlaga tehtud jäätisekokteili. Ega reaalsus palju halvem olegi, istun padja peal nagu printsess herneteral ja söön murakajogurtit. Ja mõtlen, et ausõna, ma teen seda ainult selleks, et rahuldada teie uudishimu, vastasel juhul teeks ma midagi harivat ja ilusat, loeks näiteks Orwelli või õmbleks oma kleidist endale mantli.

Media player surub vägisi melanhoolset muusikat mulle peale, alustades Guano Apesiga ja lõpetades Placebo ja Coldplayga, mina vägistan vastu üdini positiivset ja happy-hippy muusikat. Ja noh, mina võidan. :)

Ehk siis nagu te eelmistest lausetest välja võisite lugeda - ma olen jõle õnnelik.

Põhjuseid selleks on mitmeid. Näiteks oli mul nii üliproduktiivne kolmapäev, et ma premeerisin end lausa kaltsukatuuriga. Eesmärgiks oli leida ballikleit, lõppkokkuvõttes tulin ma aga ära kahe teise hilbuga, sealjuures omades kinnisideed, et kui ma tahan endale punast šotiruudulist mantlit, siis ma ka saan endale selle, mis sest, et see tegelikult kleit on. :P Ja lõpuks, minnes endale süüa ostma, ei saanud ma ju ometi Seppäläst mööda jalutada ilma ropu raha eest pesusahtlit uuendamata. Õhtul veetsin aega ilusate inimestega noorte kunstilise joomarluse väljapanekul ajakirja Libe Raal Tartine ilmumise puhul ja seejärel kasutasin võimalust põhjalikuks psühhoanalüüsiks.

I don't have a plan, I've usually got one.
Järeldus on sama, mis ennegi mainitud - ma olen õnnelik. Ilma suurema sihita, ilma viisaastakuplaanita, täpselt hetkel käes olevas hetkes. Ja ma ei tea ette järgmist sammu, kuid seega ei ole mul ka utoopilist tulevikuvisiooni, mis oleviku trööstituks muudaks.

Ja kurat, eile oli hea pidu. Ehk siis järjekordne Beats from the Vault. Millele eelnes ülipikk tööõhtu, Endla teatri Rock'n'Roll, mis oli täis oi-kui-head muusikat ja millel oli ka tõesti hea sisu. Aga pidu - kõigepealt pikk armas vestlus Malluga, seejärel riputasin end Merka kaela ("Ütle mulle, kui su naine tuleb, ma ei tahaks peksa saada" xD) ja siis tantsisin, silmad kinni, ilmselges eufoorias, tunde. Vahepeal tegin silma lahti ka, kiikasin hetkeks Päikest, veendusin, et mõni inimene on tõesti nii ilus, et lausa haiget teeb ja siis tantsisin edasi.

Kõigele lisaks on mu maailm rikkam ühe ilu võrra. Aga sellest juba kaugemas tulevikus. :)

Järgmine laupäev on aga juba pidu ja loodetavasti neiu Marodöör siinpool Eestimaa otsas ja saab jällegi ainest igasuguseks koomuskiks. Seniks aga head ööd, mind vaevab pannkoogihommiku ootus. :)

Look at us, we're beautiful.

2008-11-09T21:15:00.011+02:00

Noh, olgem ausad, esmaspäevad pole ikka üldse ühed meeldivad elu osad. Aga tuleb tõele anda, päev, mis algas täiesti katastroofiliselt, on nüüdseks võtnud üsna meeldiva kuju. Lihtsalt, nädalavahetus oli jälle nii ebareaalselt vahva, et endaga hakkama saamine võtab pärast seda päris pikalt aega.

Reede varahommik koperdasime Jaaniga bussi peale (ülinapilt oleks maha ka jäänud, sest loomulikult ma ei vaadanud 8.30 bussi nädalapäevi ja lehvitasin juba 8.15 bussile hüvasti, kui teada sain, et see seal lahkumas ongi ainuke järgmise 45 minuti jooksul) ja sõitsime Tallinna. Jõle ilus ilm oli ka, meil aega üle ja siis hõljusime, soe kohv käsi soojendamas, pealinna keskmes ringi ja läksime siis koosolekule ikka jõle uhkesse Euroopa Liidu majja. Noh, neile on see vist küll kõik harjumuslik, aga ma olen ju ikka, kui nüüd aus olla, maalt ja obeseta.

Pärast koosolekut, olles raskelt head ja paremat täis toidetud, oli mul kindel plaan lihtsalt tund aega ringi jalutada ja ägiseda ja seedida, aga see kukkus üsna haledalt läbi, sest kuskilt rahvamassi seest ilmus äkki mu ette mu pisike Helga ja siis ma lihtsalt pidin talle selja tagant kaela sadama ja filmimomente tekitama. Ta oli minu õnneks juba hästi ette valmistunud, käinud veiniavajaid ostmas ja puha. Tartule ja avalikule kohale täitsa vääriline vastane Tallinna ja avaliku koha näol, tuleb tunnistada, et kui mind veel niimoodi poputatakse, siis võib see linn mulle lõpuks tõesti lausa meeldima hakata. Pärast otsimist, üllatuslikku leidmist, kolmepealise heteroga võitlemist ja õige raamatu 2.8 cm raamaturiiulist välja tõmbamist olime me endale kindlustanud koha GLIKis, vahvate TLGNi noorte koosolekul. Pärast jätkus veel 'tutvu pealinna ööeluga' tuur, ehk siis levikasjaxjawoodstockjarockstars.

Laupäev oli aga lihtsalt.. noh. päev, kus me tõesti sõna otses mõttes ei teinudki midagi peale söömise ja horisontaalis olemise ja naermise ja perefilmide vaatamise. Ma arvan, et mul vist isegi väevõimuga ei õnnestuks seda lõiku enam pikemaks venitada, aga nagu näha selle lause venitamine toimib päris hästi. Tea kisses.

Pühapäev algas ebainimlikult vara, aga hommik oli sellest kõigest hoolimata südamlik. Sest no ilma igasuguse naljata, ühegi kalli isa pole mulle veel riideid selga aidanud või mind kallistusega teele saatnud. Eh, ja seda kõike veel teie (kasutades Sixi väljendit) putsikuipiinlikust esmakohtumisest hoolimata. Enne teele asumist ajasin endale veel tõelises hundinäljas terve pitsa sisse, astusin bussi, panin silmad kinni ja tegin nad lahti Tartu bussijaamas. Kodus aga tehti mulle (noh, tegelikult küll isale) meeldiv üllatus ja nii lõpes see imetabane nädalavahetus Gruusia toiduga.

Õhtul jõudis jälle must masendus maad võtta, sest tehtavate asjade laadung justkui ei kahanenud, aga mõte ei töötanud juba enam oi-kui-ammu ja kujutluspilt endast keset koolipäeva 1000 õpilasega majas telefoni teel intervjuusid andmas ei tundunud ka töötavat. Kui aga välja arvata see, et oli kohutavalt pime, vesine, igav (no Sai ei saanud ju jälle kooli :/) ja unine koolipäev, siis skeem siiski toimis lõpuks minu kasuks.

Ja nüüd see viimane killuke, mis mu päeva lõpuks ikka täitsa ilusaks muutis. Kõrgemad jõud saatsid mu teele ühe noore naise, kelle laule ma juba terve õhtupooliku täiesti ennastunustavalt kuulanud olen. Tegemist ühe noore ameerika singer-songwriteriga, aga kui nad üldjuhul on kõik üsna ühesarnased, siis see naine on lihtsalt geenius.

Ladies and gentlemen, I present to you - Ingrid Michaelson.

Panen siia siis mõne parima Sinutuubi versiooni tema lauludest.
The Way I Am - mul ei ole lihtsalt sõnu, kui šeff video sel lool on.
Breakable - sinna on üks tüüp ise imearmsa video munsterdanud.
You and I - sellest laulust on küll miljon live versiooni, aga ma panen igava ja salvestatud versiooni, sest ma tahan, et sina, jah, just sina neid sõnu kuuleksid.

Maybe I think you're cute and funny,
maybe I wanna do what bunnies do with you,
if you know what I mean... :)

Not so easily impressed cat is quite impressed.

2008-11-06T00:10:00.002+02:00

Tähendab, hämming on jätkuvalt päevakorraline.

Ärkasin täna hommikul Kristjani geniaalse mõttega, et 'magamine on mu lemmiktegevus - see on esimene asi, mida ma hommikuti pärast ärkamist tahaksin teha." Jah, mida aeg aasta lõpule lähemale liigub, seda kohutavamaks need hommikud muutuvad. Inimesed on siiski väga looduslähedased ses osas, et nad reageerivad valguse muutumisele, seega pole ime, et ärkamise aeg pikeneb üha. Jõudnud aga kööki, kuulsin ma vaid lauset, et Barack Obama on USA uus president, kui kõik uni oli läinud. Kadunud. O-le-ma-tu. Ehk siis vaevalt 10 minutit pärast ärkamist võis mind näha padjanäo ja defineerimatu ürbiga Obamale cheerleadimas. Do the Obama dance! x)

Eile oli jällegi täielik üleva energia moment. Pikk ja väga väsitav päev oli ja kui siis lõpuks pärast kooli ja tööl olemist pidi minema veel järjekordsele intekale, siis tekkis küll selline hetk, et tahaks pea liiva alla panna. Aga õnneks oli see vaid lühiajaline, ühtäkki istusin ma Ülikooli peahoones kuskil tugitoolil ja mul olid näos kaamera ja mikrofon ja tunne nagu Maire Aunaste talk show's. :) Õekse kinnitusel võib lõppkokkuvõttes öelda, et ma siiski vist suutsin oma mõtted arusaadavateks lauseteks konstrueerida. Ning see, mis tema sinna lõpuks juurde lisas, seal olid ilusaimad asjad, mida mulle pika aja jooksul öeldud on. Seega lõppresultaat - malbe naeratuse ja rahuliku ning vaikse häälega Madle mööda elamist ringi hõljumas ja kell üks öösel äkkinspiratsiooni mõjul pastakast kirjandeid välja imemas.

Ning kui tänane Obama entusiasm leidis ruumi lahkuda, siis võttis mu üle surmavalu. Seda lausa nii äkiliselt, et peale 5. tundi sööma minnes oli seis nii enam-vähem adekvaatne, aga 6. tundi ma enam ei jõudnud. Loivasin alamkiirusel koolist lähima apteegi poole, näol selline valugrimass, et kui keegi teine mulle sellise näoga oleks vastu tulnud heal päeval, siis oleks mul tõenäoliselt isegi valus hakanud. Apteeki jõudes vaatas proviisor mulle näkku ja küsis, kas ta lahustab kohe tableti ära. Õnneks joppas vähemalt bussiliiklusegagi ja siis koju jõudes läksin suure ägina saatel magama. Pool tundi hiljem ärkasin esimese kõne või sõnumi peale üles ja näed, kõik mured justkui möödas. Aga siis võttis juba uni võimust ja nii ma siis ärkasingi pärast veel enam-vähem 2-3 kõnet ja 30 minutit enne tööle viiva bussi väljumist.

Otsa siis veel tunnike Vanemuises ja ülivahva TGNi filmiõhtu. Pooleli jäi selline film nagu The Celluloid Closet, mis oli kohati ikka nii ülihumoorikas, et ei saa jätta soovitamata. Raske uskudagi, et vanades Hollywoodi filmides nii palju geikaraktereid peidus oli.

Üldiselt on novembrikuu küll üsna minutipealt paigas. Üks näide sellest - novembris on 30 päeva, väikeses majas aga algse kava järgi 33 etendust, seega iga vaba moment möödub ilmselgelt tööl. Ehk siis on trennipäevad ja tööpäevad ja siis nädalavahetused, mis mööduvad kas Tallinnas või Tartus (ja siis mahub nädalavahetusse väga edukalt 3-6 etendust xD). Aga jah, nagu ma ennegi maininud olen, detsembris teen oma praeguse nõulaifimise tagasi, sõbrad, ma saan nii palju palka, et te saate eranditult kõik endale jõulukingiks plastmassist jõuluvana. Hihi. Või siis ka mitte. Kui te just ise väga ei soovi. :)

Nii, aeg minna kell üks öösel oma kirjandit lõpetama.

I love the sweet life and the silence, but it's the storm that I believe in..

2008-11-01T12:17:00.004+02:00

God, I'm such a self-made drama queen.
Ma veendun üha enam, et kui on teada, et õhtul võib alkoholi tarbimist ette tulla, tuleks telefon juba ennatlikult välja lülitada. Ka siis, kui elu on kõige paremas ja rahulikumas korras. Ilmselgelt ma olen liiga rahutu selleks, et normaalselt elada.

"Minuga on aga kahjuks nii, et just seda rahulolu ma ei kannata, see muutub mulle õige kiiresti võimatult jälgiks ja vastikuks ning ma pean meeleheitel põgenema mõnda teise temperatuuri, võimaluse korral naudingu, häda korral valu teed pidi. Kui ma olen tükk aega olnud ilma naudingute või valudeta ja hinganud niinimetatud heade päevade leigelt läilat talutavust, siis tunnen ma end oma lapsikus hinges niivõrd haledana ja armetuna, et ma roostetanud tänulikkuselüüra unise rahulolujumala rahulolevasse näkku virutan ja meelsamini ühe õige kuratliku valu põletamist kannatan kui seda tervislikku toatemperatuuri."

Jah, ma olen jõudnud oma eluga sinnamaale, et ma tsiteerin kohustuslikku kirjandust, ehk siis Hesse "Stepihunti". Samas, ma ei saa sinna midagi parata, et see on murettekitavalt õige ja eluline. Kõigepealt hakkab mu enda alateadvus mulle unenägude näol trikke mängima - ühe öö jooksul kolm traumatiseerivat lugu, mis ühekaupagi iga vähegi normaalse inimese närvikava paigast lükkaks. Ning siis ongi juba hea alus selleks, et terve päeva segaduses olla ja ise endale häda kaela tõmmata. Katre, sul oli kahjuks õigus.

Samas, rääkides positiivsematest asjadest, siis artikkel kukkus ju hästi välja lõppkokkuvõttes. Tähendab, neile, kellele muret või nalja tegi, võin ma rahustuseks öelda nagu Peeter Oja ütles "Ärapanija" kohta: "Muuseas, nüüd on meil täiesti normaalne saade." See ongi omaette keel. :) Aga jah, nendele kel veel lugeda pole õnnestunud, siis palun väga, vastne Eesti Gei Noorte asepresident räägib, kuidas asjad on.

Nüüd oleks siis aeg endale mingit asjalikku tegevust leiutada, enne kui ma oma rahuliku eksistentsi pärast endale veel mingeid muresid kaela tõmban.

I'd like to meet a madman who makes it all seem sane.

2008-10-28T20:13:00.005+02:00

Ma ei suuda end ikka üldse kokku võtta praegu. Vastik tüüpseis, et siis, kui mul reaalselt millestki kirjutada oleks, ei saa ma viiest sõnast koosneva lause konstrueerimisegagi hakkama, samas kui tühjadel ja hallidel päevadel suudaks luulevormiski sissekandeid teha. Niisiis ma lükkangi iga järgmist lauset edasi... refreshides erinevaid lehekülgi. Kuulates liiga keskendunult Indigolaste laulude sõnu. Jätkates Erika Moeni koomiksite lugemist. Unistades hästi võistest singileibadest. Minnes neid tegema. Neid süües. Ma olen seda üht lõiku juba tund aega kirjutanud.

Võib-olla on aga asi selles, et mul pole sõnu. Pange tähele, see on juba teine kord kahe nädala jooksul, kui ma oma postituses seda nentima pean ja mõlemal korral on selle põhjuseks mu enda vägiteod ja samas ka neiu Marodöör (nüüdsest Pingviinike). Nii, sellegi lõigu valmimine võttis tund aega.

Oh, iroonia. Mõtle vaid, et nüüd saavad Indigolapsed ka otsa ja saab kirjutamisele keskenduda, aga Indigolastele järgnes Infected Mushroom ja esimene lugu oli kohe Becoming Insane. Ja ma usun, et enamus teist vist luges eelmist lauset ja leidis, et ma olen oma huumorisoone ka ära põrutanud, aga ma tean, et vähemalt üks inimene peale minu saab aru, millele ma vihjasin, ja see on juba omaette võit.

Nii. Selleks, et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada sellest, et Mose otsustas Tartusse koperdada. Seda siis koledal ja tuulisel reedesel päeval. Hey, it's a date. Kurat teab, mida noorik mõtles, aga mul on sügavad sisemised veendumused, et sel võis olla väike seotus selle proovilepanekuga, et viska kõige traumeerivam idee näkku ja kui ta ära ei põgene, siis on juba esimene töövõit - igaljuhul, McDonalds it was. Istusime siis seal minu paranoia- ja klaustrofoobiahunniku otsas ja vahtisime tõtt ja kohvitasime. Aga siis ma täiesti puht alateadlikult vedasin meid kõleda sügisilmaga kõige ilusamasse kohta Tartus. Ungari vein ja lõputult möla ja filmihetked. Pluss lõpuks kari hipisid ja krabipulgad ja kodu.

Hommik oli selline, nagu nad vahel imeharva juhtuvad olema.. selline, et sa sunnid end magama, hoolimata sellest, et und ei ole enam ammu, sest reaalsus ja ärkvelolek ja tegutsemine on vastumeelsemad kui silmad kinnipigistatult aja surnuks vedelemine. Aga ega pärast ärkamist koduseinad mind kaua ei näinud ka, ajasin endale peoriided selga ja ronisime linna. "Avasta Tartut" stiilis jalutuskäigud ja siis, tänud, Päike, maandusimegi Creppi. Peab piinlikkusega tunnistama, et ma ei olnudki seal kohvikus varem käinud. See oli südantlõhestavalt.. armas. Isegi kannuga kohvi tõid meie kutsikapilgul nõudmise peale. Kõht täis ja kolm tassi kohvi sees ning oligi aeg Maailma minna.

Sealt algas siis minu vägitegude õhtu. Seekord ei tarbinud ma end vähemalt Supernaiseks, vastupidi, need üks kuni mitu õlut ei andnud endast tegelt üldse eriti märku. Et aga oma tiitli vääriline olla, siis võite näiteks neljapäeval Eesti Ekspressi vaadata. ;) Sai siis natuke intervjuud antud. Ning üleüldse, arvestades mis momendil see pidu meile kaela kukkus, siis võib enda üle ikka uhkust tunda küll. Nii palju rahvast ja väga vähe baarijärjekorda ja on lahe atmosfäär ja muud sellised positiivsed emotsioonid. And yea, dude, you've got nice tattoos. :D Kui nüüd aus olla, siis mul on selles suhtes isegi hämming. Et nii paljud üritasid ja mina olin mölakas ja egotsentriline ja lasin endast tund aega järjest Maailma trepi peal pilte teha, aga.. obviously, sa oled see, kes jääb. :)

Järgnes järjekordne väga külm ja tuuline ja püsiks-terve-päeva-teki-all hommik. Aga no ei, meil oli vaja Viljandisse saada. Ning ütleme nii, et kui Tartus oli tegelikult tee ääres seistes ainsaks vaevaks tüdimus ja tahtmine juba auto peale saada, siis 12 km Tartust väljas keset põlda olles oli lisaks tüdimusele ka äkiline sügavkülm. Järgmised 10 km viisid sinna neetud Puhja ja seal kestis see tüdimus ja sügavkülm väheke liiga palju, nii et abi polnud enam ei kaisust ega positiivsest mõtlemisest, sest pöial oli külmunud püstisesse asendisse ja huuled juba uppumissurma läinu tooni ja autosid sõitis ka iga 10 minuti tagant 1-4 ning mitte keegi lihtsalt ei pidanud kinni. Meeleheide hakkas ühel hetkel nii sügavalt tooni andma, et ma olin valmis korduvalt oma käe peale kukkuma, et ma endale kiirabi saaks kutsuda, kes meid Viljandisse ära viiks. Kuuldes hiljem igasuguseid "meeldivaid" kommentaare Viljandi haigla kohta, on mul hea meel, et ta siiski meile auto järgi orgunnis. Järgnevad 45 minutit sai veedetud mööda teed Viljandi poole tatsates ja siis kiskus tuju juba rõõmsamaks, olgugi et kõigele lisaks hakkas vihma ka sadama. Oh we happy campers, doo-dah, doo-dah.. x)

Viljandi pole aga vist tõesti minus veel siiani niivõrd positiivseid emotsioone tekitanud. Esiteks meie peatuspaik, mis tekitas nii suure igatsuse maale tädi juurde minna. Ja teiseks see perfektne puhkamisetunne, mis seal tekkis. Lihtsalt vahtisidki silma sisse ja lugesid südametukseid ja elasid. Õnnelikud on need inimesed, kellel meie hüsteerilises maailmas on veel selliseid pesasid, kus kõik on kõige paremas korras ja suits on Leek; kus hommikud hakkavad kõige varem kell 12.00 ja seda ka kannutäie kohvi ja tumeda šokolaadiga... :)

Isegi viimane õhtu ei tekitanud mingeid negatiivseid emotsioone, hoolimata järjekordselt ligihiilinud külmast ja ühel hetkel kallama kukkunud ja siis jonnakalt terve õhtu ära täitnud vihmast. Meil oli hoolikalt valitud ja igati esinduslik peediassortii, mida me erinevatel Viljandi kultuuriliselt olulistel objektidel kõige kaduva teed saatsime.

No ja siin ma nüüd siis olen. Tartu ja.. peaks veel õrnalt hõljuvat kaisuküllastust ära kasutama ja magama pugema. Hommikul iseenda ja tühja korteriga vaheajaromantikat tegema - Meistrit ja Margaritat veel vaatama teki seest ja pikalt peeglisse vahtima ja elu üle imestama.

Ja tegelikult mul ei läinud 6 tundi aega, et seda postitust kokku keevitada.

You're the storm..

2008-10-22T17:05:00.002+03:00

Jah, just siis, kui tuli jutuks, et elu vist ei suuda enam millegagi üllatada, siis kukub selline kompott kaela.

Minu õnneks aga on kompotis nii haput kui magusat. Ning kui ma nüüd mõttes olukordi uuesti läbi mängin, siis see magus pool ikka summutab kogu hapususe mitmekordselt. Tuli küll pettuda ja närvi minna ja vihastada ja ning mu elu murevaba periood hõivati jälle ära, aga mõte teisele väiksele üllatusele surub naeratuse ikka endiselt näkku. Kohe piisavalt, et lausa kortsumaterjali pärast muretseda. Ja kui ma üldse elus miskit õppinud olen, siis nimelt just seda, et seni, kuni sa südamest naeratada suudad, pole muud kui shut up and swallow. Seega, Supernaised on endiselt elujõulised. Paluks mitte maha kanda. :)

Üldse viimased päevad on näinud väga palju iseennast. Ehk siis tuli lausa ette öö, mil sai algavast koolinädalast hoolimata kella poole neljani öösel iseendaga tõtt vahitud. Pandud mustvalgelt kirja asjad, mis on juhtunud augusti keskpaigast saati. Jah, just täpselt nii ammusest ajast pole mu privaatne hala ja läbu kroonika uuendusi saanud. Sellest on tegelikult kahju, sest oleks olnud vahva aastakese pärast autentseid lahkuminekuemotsioone lugeda ja enda üle muiata. Eks nad ole siiamaani veel värsked, aga see hetke tuul ja torm ei lase mul juba pikemat aega end lõpuni sitasti tunda.

'Cause you're the storm that I believe in
and all this peace has been deceiving..

ehk teisisõnu, minu taustalugu.

Strange and wonderful.

2008-10-17T16:25:00.004+03:00

Ärge muretsege, kallid, mind ei ole tabanud mingi "kaks-postitust-päevas-sest-mu-mõttelend-on-nii-kunstiline" hüsteeria (no offence, kui keegi end puudutatuna tundis), ma lihtsalt pidin oma rõõmu väljendama.

Mu kallis, armas kaisuKati. :)
Ours is a strange and wonderful friendship, indeed.
Karma works ja (algallikat tsiteerides) köik on öige, tänu... Jumalale? Kinnistus see, mida ma olin algusest saati tahtnud uskuda - ma ei teinud midagi valesti.

What goes around, comes around.
Kõige ootamatutest allikatest. Ka siis, kui sa seda kõige vähem oodata oskad.

Peaaegu sama olulistel teemadel veel: ega kellelgi erkkollast lipsu ei ole? Ma oleks hirmus tänulik, kui keegi end mulle sellega ilmutaks.

Lõpetuseks oleks ma siia äärepealt pannud pildi sellest, kuidas me Katiga eelmise aasta augustis Tallinna sadamas hambaid pesime, aga ma siiski säästan meid mõlemaid. Valmistan hoopis Katrile parem piinlikkust. xD

Su missioon õnnestus täielikult. Aitäh, tõesti-tõesti, aitäh. :)

Sõbrad, ma armastan teie armastust.

Take these broken wings and learn to fly..

2008-10-16T21:30:00.004+03:00

Tähendab, kaks päeva hiljem pole seis oluliselt parem. Homodest ei viitsi endiselt kirjutada, aga nüüdseks ka enam mitte teemal "Eesti suurim turvalisusrisk on harimatus". Mõte rändab nagu üks õige hipihakatis - jumala eest mitte otse, vaid ikka ringiga, paljajalu ja läbi põõsaste. Komistab ka, aga mis tal sellest. Tõuseb püsti ja hakkab üldse kolmandas suunas tippima.

Üldse on ta viimasel ajal nagu üks kontrollimatu jõmpsikas, teeb minuga trikke ja ei allu kontrollile. Aga osa osa haaval hakkab lovechild jälle enda sisse ja enda süsteemi tagasi jõudma. Mida oligi tarvis iseendale tõestada - võite mu aknast alla visata, ma tulen trepist tagasi. võite mu trepist alla visata, ma tulen katuselt. Tuleb ja särab ka veel, raibe.

Nii need päevad mööduvad. Haavad paranevad plaastrite all ja muie venib aina rohkem kõrvade suunas. Uputan end mõttes kohustustesse, teen sealjuures minimaalselt ja siis imestan, et aeg nii aeglaselt liigub. Jälle põhjust enda üle naerda. Mis teha, kui küüned sügelevad.

The White Stripes - I Just Don't Know What To Do With Myself

Mis mõttes.

2008-10-14T15:51:00.003+03:00

Vaatasin praegu selle aasta lõpukirjandi teemasid, millest me ka ühe valima peame. Silm jäi pidama teemal 'Võrdsete võimaluste Eesti'. Ja siis tuhises äkki peast läbi mõte:

Ma ei viitsi neist homodest enam kirjutada.

Nüüd ma siis naeran siin omaette. Vot sulle geiaktivisti. xD

Litsilill

2008-10-13T09:10:00.002+03:00

Neitsi Maaja. Mul pole sõnu.

Eelmine nädal oli üks asjalikkus kuubis, aga nüüd on akud tühjad. Ja mõistus voolas küll juba nädalavahetusel kõrvade kaudu välja.

Reedel oli ta, vaeseke, veel üsna paigas. Sai verd andmas käidud ja päev läbi šokolaadist toitutud ja pärast kooli pessa roomatud ja kerra tõmmatud. Pigletiga ulgusime kollektiivselt kuu poole ja tulid lõpuks üsna nukrad mõtted jälle pähe. Ootasin und ja kui toda viimast ka enam ei tulnud, siis läks igal juhul mingi kruvi kuskil paigast loksuma. Terve pea täitus äkki ühe mõttega - mis mõttes sa lased jälle sel läinud naisel enda üle võimust võtta? Otsekohe lähed Humanasse ja ostad endale midagi ilusat ja lähed homme Tallinna peole.

No ja mõeldud, tehtud. Sekundiga püsti ja riidesse ja, muie näol, Humanasse. Sealt korjasin Meeta ka peale ja läksime veetma ennemuistset reede õhtut piparmünditee, šokolaadi ja Meistri ja Margaritaga. Laupäeva hommikul käis veel mingi hüsteeriline koristustuhin üle ja siis oligi aeg, et võtta oma kaks asja ja tee äärde sättida.

Järgmine peatus: Kose. Väljas on pime. Väljas sajab. Seisame liiklusmärgi taha. Six jõuab veel karjatada "pea kinni!". Be careful what you wish for. Selline gangstermobiil. Tagaistujatel kõigil põlved nina all, sest bossil on ruumi vaja. Aga mis kõige humoorikam - kurve see tüüp lihtsalt ei tunnistanud, sujuvalt lendas pimedas Tallinnas ringi. Palun laske mind Kosmose juures maha..

Võtsime siis neiudega kohad Tibu juures sisse. Cosmotime ja sügavalt eksistentsiaalsed arutelud teemadel, kas peenis võib katki minna. Väikesed kriminaalsused öises Tallinnas. Kõigepealt suutsime Polymeris veel nii straight kogunemisele sattuda, et hirm lausa lõi naha vahele. Aga õigel naistekal olid mu suurimaks üllatuseks isegi kaks soomlast, kes Roundtable'i ajal Tartus olid. Üks neist oli ju endale Tartu peo ajal naise ka üles korjanud. Kuid ega üllatused sellega ei lõppenud. xD

Loomulikult olin oma plaanile vastupidiselt suutnud end võtta täielikuks Supernaiseks. Ärge nüüd arvake, et ainult teie selle all kannatasite, mul on ka selg auku kratsitud. Müstilistest sinikatest me siinkohal üldse ei räägi, aga ma võin vaid oletada, et need võisid mu graatsilistest sületantsudest tingitud olla. Ning just siis kui mulle tundus, et ma tean täpselt, kuidas mu õhtu lõpeb, tuli veelkord kõik pea peale pöörata. Ehk siis vallutused vol 2 (mina ei ole süüdi xD) ja neiu marodööri seltsi telekat vaatama. Kaunis pühapäeva hommik, aga pannkoogid ootasid Tartus ja nii tuligi end suurest maailmavalust hoolimata tee äärde sättida. Järgmine peatus: Paide. Väheke värisevad käed, viimane raha, jumala eest, nii väga pole ammu kokat tahtnud. Ning siis tuligi kodu, kallis kodu, kõik maailma headused nelja tuppa kokku pressitult.

Sessuhtes et aktivistil toimus ajude väljavool ja ma olen nüüd kergelt hädas omadega. Viimane nädal, tuleks end üle igasuguste ootuste kokku võtta ja kirjutada eksamikirjand ja õppida ära kõik tänapäeva maailma alalhoidvad süsteemid ja institutsioonid ja evolutsioonist me siinkohal üldse ei räägigi.

Guess it's time for another coffee.
Lõpusõnad? Elu on lill. Litsilill. x)

Post scriptum

2008-10-06T23:43:00.002+03:00

Minu siiras tänu sellele tundmata-teadmata geniaalsele inimesele, kes tuli siia blogi lingilt "naiste hala". Võtab veel siiamaani muigama. x)

2008-10-06T17:35:00.002+03:00

Teate, kui mul ei oleks homme kaks lugemiskontrolli, üks kontrolltöö ja veel kaks absurdset täitmist vajavat ülesannet ootamas, siis oi ma teile kirjutaks.

Kirjutaks õpetajate päevast ja sellest, kui veider on seista klassi ees ja näha oma silme ees kõike seda, mille sees sa 12 aastat olnud oled. Kirjutaks sellest, mis tunne on minna tagasi Vanemuise väikesesse majja, pärast seda, kui sa käisid seal viimati Kooliteatrite festivali ajal, kui suvearmastus alguse sai. Kirjutaks sellest, kui hea oli raskustest hoolimata ärgata laupäeva hommikul kell kuus, võtta oma kaks asja, istuda koos 6 kaaslasega autosse ja minna ära. Kirjutaks sellest, kuidas kaks päeva paistis lakkamatult päike mu peale ja meie hotelli tagaaed oli täidetud punaste ja kollaste sügislilledega ja kui ilusana see kõik mu vaimusilmas püsib. Kirjutaks sellest, kui hea oli üle pika aja südamest naerda, tundes, et su ümber on 20 inimest ja te seisate ühise asja eest ja sa lõpuks ometi kuulud jälle oma taustsüsteemi. Kirjutaks, kui kallis on mulle TGN. Kirjutaks, mis tunne on äkki avastada, et sa oled eneselegi märkamatult kaks uut sõpra saanud. Kirjutaks, kui raske on leppida teadmisega, et taustsüsteemi kuulumine kestis ainult kaks päeva. Kirjutaks, kui nukker on lugeda, kuidas Eesti riik ütlebki valjuhäälselt välja, et sinu pere ei ole talle tähtis, sest sa ei mahu normi. Kirjutaks, mis tunne on näha unes seda, mis sind niigi kolm nädalat ärkvel olles lakkamatult piinanud on. Kirjutaks, mis tunne on seetõttu ärgata iiveldusega, mis sind terve päeva rahule ei jäta. Kirjutaks, kui uskumatu see mulle on, et ma ei ole teda juba kolm nädalat sõrmaotsagagi puudutanud. Kirjutaks, kui palju uskumatum on, et see ikka veel nutu kurku toob. Kirjutaks, kuidas üksteise järel tulevad meelde üha rohkem mõttetud pisikesed hetked, mis alles nüüd tähenduse omandavad. Kirjutaks, kuidas mul on häbi nutta, sest mul on tunne nagu ma veaks alt kõiki neid inimesi, kes on teinud valimatult asju, et panna mind end paremini tundma, alates mulle kahvliga piruka sisse söötmisest või telefoni käest rebimisest ja lõpetades täiesti teadmata isikult tulnud kirjaga, et kõik saab korda.. Kirjutaks, et ma vajan teid ikka veel.

One morning You'll wake up and forget to feel sad...

2008-09-30T18:53:00.003+03:00

Ma arvan, et mu meeleheite ülempiir on tõesti käes. Ma tsiteerisin just pealkirjas Inetut Bettyt. Õigemini ta isa. Aga vahet ju pole, elu oleks mul sellegipoolest vaja, arvestatavamast inspiratsiooniallikast rääkimata. xD

See selleks, mõte ju loeb. See, mis vahendi läbi ta minuni jõuab, on sealjuures väheoluline. Jah, mõtted ei jäta mind maha. Kuid tõsi ta on, vaikselt saab neid mõelda ka ilma et süda pahaks läheks. Eks see ole ka vist samm edasi. Täna oli jälle suur samm reaalsuse poole - maha võetud pildid. Lisasin sellele oma panuse ja kustutasin sõnumid, mis oli lausa kahekordselt kasulik, sest neid oli ikka nii parajalt palju, et nüüd ei tohiks küll lähimal ajal sõnumimälu täis saada. Võite kasutada juhust ja mind end tähtsana tundma panna.

Veel märke sellest, et ma hakkan vanaks jääma... hoolimata mu siirast katsest neljapäevasel õpetajate päeval psühholoogina ringi käia, inimestele allasurutud seksuaalsuse diagnoose välja kirjutada ja neile karvaseid banaane meenutavaid tindiplekke näidata, leian ma oma otsa inglise keele ja kirjanduse õpetajana. Oo, iroonia, mu arm. Üks väheseid asju, mille kohta ma olen lubanud, et seda eales ei juhtu. xD

Teiseks - ma olen avastanud endas puhtsüdamliku armastuse oma taimede vastu. Olles olnud enam-vähem 17 aastat oma elust inimene, kes suudab kaktusedki ära kuivatada, tuli mul sellel kevadel äkki seletamatu igatsus, et ma tahaks oma tuppa midagi ilusat ja elavat, aga vähem karvast kui mu kass. Emadepäeval sain vanaema käest ühe imeilusa taime oksa (no näete, ma isegi ei tea, mis taimest ma räägin) ja istutasin ta oma kätega ja nüüd ma lihtsalt vaatan iga päev, et ega ta ehk veel natuke kasvanud ei ole ja ta reaalselt teeb mu elu ilusamaks. Ma arvan, et kui temaga midagi juhtuma peaks, siis ma ehk räägiks temaga ka. Ema haaras sellest kohe kinni ja nii sain ma sünnipäevaks teise veel ja sellega on seotud nii südantsoojendav mälestus - pärast Kadri surma, ühel hommikul, kui ma enam öösel ei olnud jõudnud nutta, olid tema lehtede otsas pisikesed veepisarad. Ning jah, ma tean, see on kastmisest, aga sümboolne oli see sellegipoolest.

Seega, sõbrad, kui te veel seni pole leidnud põhjust mulle õlu välja teha, siis.. palun väga. xD

Kelle juurde lähed, kui hingata ei ole ruumi?

2008-09-27T19:48:00.005+03:00

Eilne õhtu oli perfektne näide sellest, kuidas ikka tasub oma sisetunnet usaldada. Pärast mitte just kõige intrigeerivamat rebastepidu ja seevastu üsna hüpnotiseerivat vastikut diskopidu oli väsimus äkki hirmus kondis. Nähes, et pidu aga mu öömajakandidaatide jaoks veel üldse läbi ei ole, hakkasin ma vaikselt kodu poole tuterdama. Äkki meenus aga õhtul mittenähtud Põssik, mis võis tähendada ainult üht - ta on tööl. Sellele mõeldes tundus pesa hoopis ahvatlevam variant, rääkimata sellest, et see nõudnuks oi-kui-palju vähem jalavaeva. Tatsasin siis talle töö juurde, haarasin võtme ja läksin pesa manu..

Kuna Uku oli just paar päeva tagasi kadunuks jäänud, siis käis ka alates Kesk tänavast üks lõpmatu kss-kss-kssitamine ja uku!tamine, aga tulemusetult. Jõudsin pessa ja keerasin juba magama, kui äkitselt hakkasin kassi näugumist kuulma. Arvestades mu närvisüsteemi seisundit ja Millu jutte majas kummitavatest kassihäältest, tundus küll alguses, et ma kujutan seda ette. Kui aga näugumine ära ei lõppenud, ajasin end suurima vastumeelsusega teki alt välja, et koridori vaadata. Kujutage siis minu üllatust, kui Uku mulle korteriukse tagant vastu vaatas.

Kadunud laps jõudis koju. Stress on tal ilmselgelt suur, ta ei viitsi isegi pead tõsta, kui tema nime hüüda või kui keegi korterisse sisse astub, rääkimata sellest, et ta on must ja ka mingis olelusvõitluses kergelt kannatada saanud. Aga ta on kodus ja ta tuli hommikul minu ja Põssiku kaisu vahele nurru lööma, nagu ühes õiges pesaidüllis ette on nähtud. Kuid meenutades, et ta on siiski emane, on väga suur tõenäosus, et varsti on pesas pisi-Ukusid sama palju kui siin lehel on mäkrasid.

Igal juhul koolimotivatsiooniga on nüüdseks kaput. 4 nädalat on muidugi isegi hea tulemus, aga selle nädala lõpus vahtisin ma juba pooljuhtelektroonika kontrolltööd kalapilguga ja hakkasin siis ette antud ruudulisele paberile oma hingesaasta välja kallama. Mis polnud küll kõige parem mõte, sest välja tulid asjad, mis olid kuskil alateadvuses juba ammu peidus olnud.

Üldse, ma hoian neid asju lukus. Mul on kalduvus oma probleemid silma alt ära panna nagu ma panen kassi, kes mulle oma hullamisega närvidele hakkab käima, tuppa või rõdule rahunema. Mis iseenesest töötab seni, kuni ta teises ruumis kinni on, aga paratamatus on ka, et ma pean varem või hiljem ta sealt välja laskma.

Mul on nii palju küsimusi, millele ma tõenäoliselt kunagi vastuseid ei saa. Selleks peaks talle pähe pugema. Ma tahaks teada, kas ta ka võpatab neis miljonis erinevas situatsioonis, mis mul südame alt külmaks tõmbavad. Näiteks tema nime nägemine.

Masohhistlik element on kogu olukorra juures häirivalt esiplaanil. Hallutsinatsioonid temasarnastest inimestest ja siis veel uuesti tagasi vaatamine, et ikka selgeks teha, kas oli, isegi kui sa tead väga hästi, et sa ei tahagi teda näha. Ja no kui sul ikka hommikul silmi lahti tehes esimese asjana hakkab peas laulma Dagö "Välismaa", siis tahaks küll kellegi peal füüsilist vägivalda praktiseerida.

Aga praegu üürgab mulle hoopis Courtney ja tuletab Marksi meelde. Hea on tõdeda, et nüüdseks on asjad kujunenud nii, et mul on ainult head mälestused. Kuna ma nägin üht pilti enne, siis just nimelt see talvine õhtu Peedul kamina ja Vana Tallinna kokteilidega. :) Ma loodan, et see praegune kräpp resulteerub juba õige pea helgetes mälestustes.

Courtney Love - Sunset Strip

...ja puud on punased.

2008-09-23T22:08:00.000+03:00

Jah, ma ei oleks eales arvanud, et ma veel kunagi nii halba nalja teen, aga siit ta siis tuleb: kõik on uus septembrikuus. Täpselt nii puhtalt lehelt alustangi ja seda päris mitmel põhjusel.

Esiteks hõljub vanemates sissekannetes oksendamiseni palju teatud noore neiu nime, kes on minu oma elust hämmastavalt efektiivselt ja valutult eemaldanud ning ma ei kavatsegi jääda toppama. Sest kurat, jah, mul on valus ja halb ja konstantselt süda paha, aga ma ei ole sellist käitumist mitte kuidagi ära teeninud. Ta on muutunud kellekski täiesti teiseks, kui see inimene, kellesse mina armusin ja sellest on kahju. Kuid samas, mulle jäid ajad inimesega, kes saatis mulle "head ööd. armastan sind" sõnumeid ja ma ei tahagi oma ellu seda, kelleks ta on muutunud.

Teiseks avaldati selle blogi aadress pärast teatud uudisnupukese ilmumist ka Delfi peldikuseinal viitega "vaadake, mis pede kirjutab". Ning kuna ma ei ole enam see, kes ma olin eelmisel nädalal või ammugi eelmisel kuul, siis miks ka mitte.

Seis on siis selline, et Roundtable kohtumine läks meie mõistes ülihästi. Kas või juba selles mõistes, et Ilke tegi mind ammu enne kogu asja algust pressi eest vastutavaks, aga ma ei kujutanud üldse päris täpselt ette, kas ma sellega hakkama saan või kas keegi huvitatud on. Kui aga lõpuks ka TV3 kohale tuli, siis oli küll hea meel. Teiseks saime me ka kõige veidramate toiduallergiatega hakkama. Ning hoolimata absoluutselt puudulikust ööunest, kadunud söögiisust ja eraeludraamast suutsin ma inimeste ees end kokku võtta. Seda oli näha sellelt paberilehelt, mis meil viimasel õhtul selja peal olid, et konverentsikaaslased saaks sinna kirjutada. Seal leidus lihtsalt.. uskumatuid üllatusi ja siiraid sõnu. Eks ma pean seda nüüd igapäevaselt positiivsete kinnitustena endale kõva häälega ette lugema, lõpuks jään ehk ise ka uskuma.

Mis aga puudutab reaalset elu tavakeskkonnas, siis tegelikult ei ole mul millegi üle kurta. Ei ole üldse nii hull, kui ma kartsin. Mul on nende inimeste soojad mõtted ja paari nädala pärast on juba Lätti minek. Juhuslikult saab kõike oma vaimset taaka ka rebaste peal välja elada.

Tahaks natuke eluirooniast ka rääkida.
Ma olen seda postitust kirjutanud juba enam-vähem neli tundi.
Lihtsalt nii palju kõrvalisi asju tuleb koguaeg meelde.
Ja siis ma lihtsalt ühel hetkel avastasin, et ma olin juba mitu korda järjest kuulanud üht Jääboileri laulu, ilma et ma kordagi selle sõnu kuulaks.
Ning neid lõpuks tähele pannes oli see niivõrd tobearmas, et ma ei viitsinud isegi närvi minna:

Ma lähen su juurest ära
Väljas on sügis
Ja taevas on lehti täis
Ja puud ja puud ja puud ja puud on punased
Ja puud ja puud ja puud ja puud on punased
Ma lähen su juurest ära
nüüd mõni aeg
sa mind ei näe
Ja päev ja päev ja päev ja päev on selge
Ja päev ja päev ja päev ja päev on selge
Ma tean, et sa ei muretese
/.../
Ja puud ja puud ja puud ja puud on punased
ja päev ja päev ja päev ja päev on selge
Ja tee ja tee ja tee ja tee viib edasi

Jääboiler - Ja Puud On Punased

Proovipost

2008-09-20T11:07:00.001+03:00

kerge mõttetu tekst.