Kolisin

Sõbrad, kallid, huvitatud ja muidu tundmatud, kes te ikka veel mingil põhjusel seda lehte külastate.

Ma elan nüüd siin.

Nägeš!

sest ta armastab sind..

Ma mäletan, kuidas see lugu minuni pidi jõudma ning kuidas ma seda mitte kunagi ei kuulanud. See oli kunagi ammu-ammu, kui me R-iga eri teid läksme.. keegi siiani tundmata inimene postitas selle laulu mu blogi kommentaaridesse. Ma ei kuulanud seda kunagi, ma ei mäleta siiani, miks. Ja nüüd, üks päev kui ma niisama oma last.fm-i lehel uitasin, siis see lugu lihtsalt vahtis mulle vastu igalt avanevalt lehelt ja ootas, et ma teda kuulaks. Ning.. kõikidest headest kavatsustest hoolimata ja samas tänu neile.. tähendab see lugu mulle nüüd hoopis teist inimest. Ja mul on selle üle hea meel.

Sest too hetk ma ei oleks niikuinii uskunud, et miskit korda saab. Ei maailm mu ümber ega mina ammugi. Aga nagu ma juba toona kirjutasin - elu ei oota ja tal on parematki teha kui teadmata ajaks mu haavu lakkuma jääda.

Eelmises postituses ma mainisin, et tuleks kirjutada oma õnnelikust elust. Ehk näete siis, üllatus-üllatus, ei surnudki südamevalu kätte maha ja ei lahkunud naer mu kehast ja ei saanud minust kibestunud mõrrast inimestevihkajat, kes öösel enne magamaminekut käsi kokku hõõrub ja suust vahtu välja ajades oma järgmist sadistlikku käiku plaanib.

See aga ei ole nüüd see koht ka, kus ma panen silmad kinni ja heietan pikalt, et kõik mu elus on 100% just nii nagu peab, ma ei muudaks kõige väiksematki pisiasja ja kui tarvis, teeks kõik uuesti ja üleüldse, mu elu on nii kadestamisväärselt ilus, et te võite kõik kadedusest maha surra. Oh ei, mu koolielu on täiesti ja lõplikult rappa jooksnud, elu mõte pole mind veel leidnud, mu joogivesi maitseb kloori järele ja mu pesumasin käib veiniavajaga lahti.

Aga, mis on ilus, ongi just see teadmine, et see pole üldse oluline. Kõik ei peagi korraga tulema ja olema. Tõesti, võib-olla mõne meelest on see minu päälinnas veedetud peaaegu-aasta ajaraisk ja tuule tallamine, aga ma lohutan end sellega, et ma ei tulnudki Tallinnasse, põledes kirest saada riigiteadlaseks. Ma tulin siia, põledes vajadusest suureks ja iseseisvaks saada. Ning tõesti, elu on mulle õpetanud imetabaseid asju, mille peale ma poleks ilma selle lükketa eales tulnud - näiteks mis tunne on elada ahiküttega korteris, mille ahi ei küta (tunne muuseas on selline, et sa ei jõua mitte kunagi mitte kuhugi, sest see eeldab teki alt välja tulemist, aga selleks on liiga külm) või mis tunne on küünarnukkideni WC-poti loputuskastis asjatada või et kui boiler tilgub roostes vett, siis on pahasti ja et piisavalt suure miinuskraadiga võib ka vetsupoti sees vesi ära külmuda, kui see vets on juhuslikult puumaja kütmata koridoris või mida teha, kui pesumasinal tuleb uks eest ära... ja nii edasi. On õpetanud hakkama saama ka läbi kõige külmema ja üksildasema talve terves maailmas. Kui tõesti mitte kellegi peale toetada ei ole ja omaenda kordasaadetud lolluste pärast tahaks end lihtsalt maatuuma häbeneda.

Ning tõesti, see on hullupööra raske olnud, sest kui sul on ikkagi maailma kõige soojem pere, kus ka kõige sitema päeva lõpus tuleb ema koju ja vaatab "Vapraid ja ilusaid", nagu ta on teinud kõik ülejäänud tööpäevad aastast 1994, ja teeb pärast seda maailma kõige paremat sööki, siis ühel hetkel ilma selleta olla on tõesti armetu ja üksildane. Eriti kui sooja ja turvalise kodu asemel on väike uberik, kus sa pead sooja saamiseks kandma nelja kampsunit ja istuma teki all, läpakas süles, ning süüa on ainult nuudleid, nuudleid ja veelkord nuudleid. Jah, tõepoolest - mingi perioodi oli tõesti kogu maailma raskus minu õlul.. x) Muuseas, ma vaatan siiani vahel "Vapraid ja ilusaid", sest see tekitab kodutunnet.

Aga.. nagu ammu juba kõigile teada - saab korda. Uberiku asemel on nüüd soe ja päikseline Pronksi tänava korter, üksinduse asemel on nüüd korterikaaslane ja kass, kuid kool on ikka pees ja motivatsioon hingitseb ikka kuskil härja all kaevus.. ning siis on .. see neiu. See neiu, kelle tõttu ma kuulan juba jumal-teab-mitmendat korda seda lugu ja usun seda, sest isegi siis kui ma jalutan sopasel päeval poodi, nii et mul on kõht näljast vastu selga, ma tean, et ta on seal kuskil. Jumal seda teab, kas ta ka minust mõtleb, aga mina mõtlen temast ja meist ja meie koos veedetud ajast..

Teaks ma vaid, kas see ongi suureks saamine või on see hoopiski mingi.. tingimusteta ilus asi.. :) mitte, et see teadmine mulle midagi annaks, aga ühtäkki ei tundu kompromissid enam nii keerulised ja oma isiksus ohus olevat..

Pole enam üldse häiriv, et see vahepealne, üleliigne käsi (teate ju küll seda üht kätt, mida kaisus hoidmisel pole kuhugi panna) ära sureb.. tema lähedus on palju olulisem.. lausa niivõrd, et minu jäärapäine vajadus teda kaisus hoida ta pidevalt äärepealt voodist alla surub. Ta andestab mulle selle. Ning ta andestab mu lakkamatud pisardamishood, mis on ilmselge tunnus sellest, et suureks saamine on tegelikult veel mägede taga.. isegi siis, kui nutt tuleb sellest, et kõht on gaasi täis või rinnad olenevalt päevast kas liiga suured või liiga väikesed või - jumal hoidku selle eest - liiga kandilised. Ma tahaks panna kõik maailma head sõnad ritta selle kohta, kuidas ma tema kõrval kasvan ja kuidas ma tema kõrval end kohati nii ilusana tunnen, sest ta suudab mu igavad ja hallid silmad hundisilmadeks lugeda ja kuidas ma tema pärast üritan hommikuse unisuse kiuste lahjemat kohvi teha ning juua ja kuidas ma tahan võileivad enne valmis saada, kui ta kööki jõuab, et need siis hoopis koos kohviga magamistuppa tuua ja kuidas tal on mu süda nii pihus, et ma solvun ka maailma kõige pisemate asjade peale ja kuidas see nägu, millega ta mind seejärel vaatab, võtab ära kogu maailma mured nii kiiresti nagu ema pai ja rosinasai väiksel lapsel..

Aga siinkohal ma ka lõpetan, sest igal teisel inimesel, kes seda loeb on tõenäoliselt juba süda pahaks läinud sellest imalusest.. jah, tõsi ta on, poleks ma ise selle kõige keskel, oleks ma sellise jutu kirjutajale juba nätaka vastu vahtimist andnud.. kuid antud hetkel, tsiteerides Rohet - häbi on, aga ei tunne.

Tunne on hoopis selline, et..

tule kaasa, kallis, läheme sinna, kuhu viivad tuuled, vesi, õhk ja jalad, unistades lendame.. põhiline on ju - kaasas oleme me teineteisel, kõik muu see tundub tühine, on liiga ennast täis.. kui murelik täna, küll see homme saab korda, võta kinni ta käest, sest ta armastab sind..

Andke andeks, sõbrad ja kaasvõitlejad. Juhtus lihtsalt nii, et elu tuli vahele.

Kunagi varsti ma kirjutan teile, kui õnnelik ma olen. =)

Jääb loota kunagi ehk istume nii veel kord.. ah kui ärakell ei oleks karjatand..

insert random title here

Tundub, et oleks justkui reaalselt meeldiv pühapäeva hommik. Arvestades fakti, et ma pühapäevi üldse ei salli.

Ma kogu aeg mõtlen, et peaks lihtsalt arvutisse blogima ja siis selle üles toppima, kui ma netti saan. Aga miskipärast see ei toimi. Ma arvan, et kui ma kirjutaks asju kõigepealt peidu sisse, mitte otse netti, siis kooruks sealt välja asjad, mis päevavalgust ei kannatagi.

Tegelt aga.. on sellesse pisukesse perioodi mahtunud uue korteri otsimine ja selle omastamine, eelnevast tingitud äkiline vaesumine, tsirkust ja draamat rohkem kui kopka eest ning nii momente, kus tunned milline kohutavalt kohusetundetu ja ebapraktiline inimene sa oled kui ka neid, kus isegi võib enda üle uhkust tunda.

Uuest pesast: asub teine Kalamajast natuke maad edasi Pelgulinnas, Ristiku tänaval, 2-korrulises puumajas, kus on maailma kõige šefim pööning, mis esimese asjana tuletas "Bullerby lapsi" meelde (tegelikult kuivatavad vanamutikesed seal pesu). Oma pesa on mul täpselt parajalt ühe inimese jagu, esimene ruum on köök/pesuruum, teine elu/magamistuba. Fakt on aga, et mul on nüüd pesumasin, mis tähendab, et nüüdsest võite minuga jälle arvestada kui hääletamiskaaslasena :) Küll aga on mul üüratult kahju, et minu näol pole tegemist kunstnikuga, sest elu/magamistoa üks osa on endine tilluke lastetuba, mis oleks täpselt paras ühe stuudio jaoks. Kuid kuna ma kunstnik ei ole, jääb ainult üks küsimus: ega kellelgi juhuslikult ei ole töötavat klaverit ära anda? :) Tänan tähelepanu eest.

Poleks eales arvanud, et kodu "sisustamine" võib olla ühekorraga nii suur rõõm ja samas nii suur piin. Just hiljuti veetsin ma pea 2 tundi kodutarvete poes ringiratast tiirutades, sest ma ei suutnud ära otsustada, millised nõud ma ostan oma täiesti tühja kööki. Ma käisin ringi ja üritasin iga teatud nõudekomplekti juurde leida nendega sobivaid kohvi- ja teekanne või potte-panne. Teiseks tunniks oli tunne nagu rotil labürindis, kes tunneb toidulõhna, aga toiduni ei jõua. Lõpuks andsin alla ja ostsin kirjud nõud.. sest tohoh üllatust, nende juurde sobivad ülejäänud atribuudid värviskaalal kollasest lillani. Kes see veel ütles, et ülikoolis hakkab aju kõvasti arenema?

Sissekolimine toimub alles päris novembri lõpus. Sest järgmise nädala veedan ma Vilniuses ja seni oli omanik seal parandustöid teinud.. Seega, kõik teie janused kõrid, kes juba kihelevad soolaleivaka ootuses.. maeitea. tähistage kellegi nimepäeva või midagi. Pealegi, ma pean enne ülal elavate pensionäridega sõprust jooma. x)

Koolist: tähendab, ei. Ma ei taha tegelikult sellest rääkida. 30. november on tähtaeg minu kümneleheküljelisele esseele, millest mul on praeguse seisuga valmis nii.. üks lehekülg. Pluss sissejuhatus. Mis te arvate, kui palju oma vaba aega veedan ma Vilniuses esseed kirjutades? Rääkimata siis nendest kohutavatest, kohutavatest poliitika ja valitsemise aluste praktikumiülesannetest. Mis nõuavad valmis saamist täna. Ühesõnaga. Kooliga võiks paremini olla. Ma endiselt ootan seda äratundmise momenti, mis ütleks, et see ongi see, mida sa teada ja tunda tahad ja motiveeriks mind hommikul voodist välja ronima.

Oma oh-kui-ebapõnevast elust: Noh, see on tõesti nii ebapõnev, et sellest polegi midagi kirjutada. On palju üksi oldud ja palju mõeldud elu ja muude asjapulkade üle.. On olnud ka neid hetki, mil ma istun poolteist tundi laua taga ja vahil liikumatult aknast vastu vaatavat pimedat novembriööd. Aga elu on juba kord selline, et.. this too shall pass. Sest elu on ju täpselt selline, milliseks sa ta ise lood.

Ei, tegelikult. Kõik läheb aina paremuse poole.. x)