Tähendab, kaks päeva hiljem pole seis oluliselt parem. Homodest ei viitsi endiselt kirjutada, aga nüüdseks ka enam mitte teemal "Eesti suurim turvalisusrisk on harimatus". Mõte rändab nagu üks õige hipihakatis - jumala eest mitte otse, vaid ikka ringiga, paljajalu ja läbi põõsaste. Komistab ka, aga mis tal sellest. Tõuseb püsti ja hakkab üldse kolmandas suunas tippima.
Üldse on ta viimasel ajal nagu üks kontrollimatu jõmpsikas, teeb minuga trikke ja ei allu kontrollile. Aga osa osa haaval hakkab lovechild jälle enda sisse ja enda süsteemi tagasi jõudma. Mida oligi tarvis iseendale tõestada - võite mu aknast alla visata, ma tulen trepist tagasi. võite mu trepist alla visata, ma tulen katuselt. Tuleb ja särab ka veel, raibe.
Nii need päevad mööduvad. Haavad paranevad plaastrite all ja muie venib aina rohkem kõrvade suunas. Uputan end mõttes kohustustesse, teen sealjuures minimaalselt ja siis imestan, et aeg nii aeglaselt liigub. Jälle põhjust enda üle naerda. Mis teha, kui küüned sügelevad.
The White Stripes - I Just Don't Know What To Do With Myself
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment