20081006

Teate, kui mul ei oleks homme kaks lugemiskontrolli, üks kontrolltöö ja veel kaks absurdset täitmist vajavat ülesannet ootamas, siis oi ma teile kirjutaks.

Kirjutaks õpetajate päevast ja sellest, kui veider on seista klassi ees ja näha oma silme ees kõike seda, mille sees sa 12 aastat olnud oled. Kirjutaks sellest, mis tunne on minna tagasi Vanemuise väikesesse majja, pärast seda, kui sa käisid seal viimati Kooliteatrite festivali ajal, kui suvearmastus alguse sai. Kirjutaks sellest, kui hea oli raskustest hoolimata ärgata laupäeva hommikul kell kuus, võtta oma kaks asja, istuda koos 6 kaaslasega autosse ja minna ära. Kirjutaks sellest, kuidas kaks päeva paistis lakkamatult päike mu peale ja meie hotelli tagaaed oli täidetud punaste ja kollaste sügislilledega ja kui ilusana see kõik mu vaimusilmas püsib. Kirjutaks sellest, kui hea oli üle pika aja südamest naerda, tundes, et su ümber on 20 inimest ja te seisate ühise asja eest ja sa lõpuks ometi kuulud jälle oma taustsüsteemi. Kirjutaks, kui kallis on mulle TGN. Kirjutaks, mis tunne on äkki avastada, et sa oled eneselegi märkamatult kaks uut sõpra saanud. Kirjutaks, kui raske on leppida teadmisega, et taustsüsteemi kuulumine kestis ainult kaks päeva. Kirjutaks, kui nukker on lugeda, kuidas Eesti riik ütlebki valjuhäälselt välja, et sinu pere ei ole talle tähtis, sest sa ei mahu normi. Kirjutaks, mis tunne on näha unes seda, mis sind niigi kolm nädalat ärkvel olles lakkamatult piinanud on. Kirjutaks, mis tunne on seetõttu ärgata iiveldusega, mis sind terve päeva rahule ei jäta. Kirjutaks, kui uskumatu see mulle on, et ma ei ole teda juba kolm nädalat sõrmaotsagagi puudutanud. Kirjutaks, kui palju uskumatum on, et see ikka veel nutu kurku toob. Kirjutaks, kuidas üksteise järel tulevad meelde üha rohkem mõttetud pisikesed hetked, mis alles nüüd tähenduse omandavad. Kirjutaks, kuidas mul on häbi nutta, sest mul on tunne nagu ma veaks alt kõiki neid inimesi, kes on teinud valimatult asju, et panna mind end paremini tundma, alates mulle kahvliga piruka sisse söötmisest või telefoni käest rebimisest ja lõpetades täiesti teadmata isikult tulnud kirjaga, et kõik saab korda.. Kirjutaks, et ma vajan teid ikka veel.

2 comments:

Unknown said...

Madlekene. Me vajame Sind endiselt. Ja Sa võid nutta, sest Sa ei vea sellega mitte kedagi alt! Sa oled lihtsalt inimene - täies hiilguses!
Pea vastu. Mina olen Sulle toeks. Vähemalt mõtetes!

kuus ruutu said...

Lilleke.
yuu nõu.