Ega iga päev ei juhtu, et istud külma novembripäeva õhtul omaette ja sööd Portugali šokolaadi ja mõtled seletamatule soojusele, mis loob su ümber sellise kaitsemüüri, et isegi põhjatuulel pole su pihta lööki.
Te toote soojust mu ellu. Uskumatu, et mõni inimene võib, asjale mõistusega vaadates, hakkama saada ülima sigadusega, mis võiks, asjale drama queeni vaatenurgast lähenedes, kaasa tuua efektseid tülide lahendamise viise taldrikute loopimisest kuni ahastavate varahommikuste pisaratest nõretavate sõnumiteni, ja mis veel uskumatum - su igasugune viha lahtub momendil, kui sa näed üht tobearmsat nägu naeratamas sinu jube lamedate naljade peale. Kaksislisauskumatu, et ma just nii pika lausega hakkama sain - ilmselgelt Woolfi mõjutused.
Ja siis ilmub äkki eikusagilt (või peaks ma ütlema 'Euroopa sügavustest'?) välja hoopis teine kaunis hing, sa jõuad veel läbi mõelda hunniku enesehävituslikke paranoiasid stiilis 'ma ei ole küllalt hea / põnev / intrigeeriv / humoorikas / ilus / kunstipäraselt inetu / täida lünk', aga ta tuleb, roosal rattal rastapatside lehvides... naeratus, silmavaade, kallistus ja ta ongi oma. Joote külma kohvi külmas Maailmas, aga sisimas on soe.
Talv, eriti kui ta tuleb nii ootamatult, peab olema seda soojust täis. Niigi me eksime kogu loodusliku maailma vastu, sest me ei ela enam ajal, mil talveks on varud tehtud ja päev niivõrd lühike, et ei olegi muud teha, kui inimeste lähedust nautida ja hingele pai teha. Mida pimedamaks mu ärkevelolekuaeg muutub, seda vähem on energiat ja motivatsiooni, seda rohkem on vaja hämarasse ja kaisu sisse.
Aitäh. Hea on.
2 comments:
Said Tuuliga kokku, tupsu? :)
Sain Tuuliga kokku. :)
Post a Comment