Everyone must breathe until their dying breath.

No, this is how it works
You peer inside yourself
You take the things you like
And try to love the things you took
And then you take that love you made
And stick it into some
Someone else's heart
Pumping someone else's blood
And walking arm in arm
You hope it don't get harmed
But even if it does
You'll just do it all again

Regina Spektor - On The Radio

Hullus on möödumas.

Meie jõuluball oli elav näide sellest, kuidas täiesti kohutavalt alanud päev võib suurepäraselt lõppeda. Ma ärkasin paraja pohmelliga liiga vara hommikul, et rongijaama kallile vastu minna. Vennaskond - Subatlantiline kohtumine - sa tuled mööda pikka teed, ma kaugelt aiman sind ja sa libised jääl hüsteeriliselt naerdes. Läksime koju, ma ägisesin, ta naeris minu üle. Seejärel üritasin ma teha oma kallitele Liisile ja Carolile šeffi jõulukingitust isetehtud ekstreemküpsiste näol.. Too bad, et retsepti üles pannud inimene unustas mainida, et nad peavad umbes 3 ööpäeva tahenema. Läbikukkumine number üks. Siis ei saanud ma ajaga hakkama ja pidin pooliku meigiga kodust lahkuma. Läbikukkumine number kaks. Lõpuks pidin ma selga panema empsi mantli, milles ma nägin välja nagu liputaja. Läbikukkumine number kolm. Koha peal ei tahtnud asjad üldse õigeks ajaks valmis saada. Läbikukkumine number neli. Ja siis. Pärast pikemat peegliesist pausi, poolikut sigaretti ja positiivset enesesisendust läks õhtu äkki ilusaks. Ainukeseks mureks 2 numbrit liig väikestes 9 cm liig pikkades kingades tunde järjepanu traavimine. Aga me olime kalliga nii perfektne paar ja Liisi mängis head muusikat ja õhtu .. oli lihtsalt romantiline. Täpselt selline, nagu ma silmas pidasin, kui mul see balliidee tuli. :)

Järgnes veel hunnik Tallinnat, kuhu jõudmiseks oli vaja läbida kadalipp Rootsi kruiisile suunduvate noorte marodööride, Niki uue hingematvalt geniaalse hiti ja rongijõuluvanaga, kes noortele laulu-tantsu-salmi-pai eest lahjat alkoholi jagas. Tallinn ise koosnes praktiliselt kas papaga ringi asjatamisest või kalliga mööda linna ringi traavimisest ja kaisus olemisest. Kaunis, lihtsalt kaunis. Ja siis oligi käes coming home for Christmas.

Ma pean lihtsalt kirjeldama üht imeilusat päeva, kus taevalikkusest jäi puudu vaid kallis. Ärkasin jällegi hommikul liiga vara, pakkisin end auto peale ja sõitsime Võrru. Kohapeal sain umbestäpselt 10 minutit Krissuga enda ja maailma üle naerda ja siis sõitsime ära maale. Esimene kohanemistunnike möödus.. Läksin sauna. Kõigepealt praadisin end leiliruumis ja siis läksin, rätik ümber, õue, avasin siidri, aurasin ja vaatasin külmunud järve peale. Leil kaks, õue, aurasin, hõõrusin end üleni lumega üle, lonksasin veel siidrit. Ja nii edasi. Üleni kihiseva ja õhetavana läksin tagasi tuppa, kus oli koos pool suguvõsa ja lapsehülgur, nagu ma olen, hakkasin kohe Lotaga mängima ja sattusin täielikku vaimustusse sellest lapsest. Ma sain enam-vähem esimest korda elus üle sellest dilemmast, mis takistab mul lastega normaalset läbisaamist - ma ei suuda ära otsustada, kas rääkida nendega nagu omaealistega või tõusta 4 tooni kõrgemale hääletoonile ja rääkida kiisudest ja auadest. Aga seekord asjad lihtsalt sujusid ja nii me rippusimegi üksteisel kaelas, kõditasime ja kihistasime ja lugesime Karupoeg Puhhi. Pärast tapvat söögikord läksime välja jalutama. Väljas oli hetk enne kapitaalset pimedust. Lumi, tumehall taevas. Kirjeldada on seda võimatu, aga ma olin sinakashallis pimeduses ja müttasin keset metsi ja rääkisin surmast ja kallitest lahkunutest ja tundsin neid enda lähedal.. Ja siis sõitsime tagasi koju, ma jõin veel siidrit ja me vaatasime Mamma Miat.

Ning siis oli käes kardetud moment oma hing enda ees ribadeks kiskuda, et see siis uuesti kord kokku lappida. Neli tundi ja paras pudelitäis valatud pisaraid, aga vähemalt sain ma ta endast välja. Kurat, mul on juba hirm, et see võib rituaaliks kujuneda. Ma tõesti loodan väga, et ma saan järgmised jõulud ilma sellise hingelise traumata mööda saata.

Ja tänasest päevast tahaks ma ainult veel tsiteerida seda filmi, mis me õe juures vaatasime, pärast kaht tassitäit teed ja kahte lauamängu. Filmiks siis My Sassy Girl.

See tsitaat jääb mind tõenäoliselt veel väga pikaks ajaks kummitama. Üks vana mees ütles noorele tüdrukule, kes lootis et 'kui saatus on nad kokku loonud', siis asjad lihtsalt sujuvad: "Destiny is the bridge you build to the one you love."

Mõelge selle peale. :)