sest ta armastab sind..

Ma mäletan, kuidas see lugu minuni pidi jõudma ning kuidas ma seda mitte kunagi ei kuulanud. See oli kunagi ammu-ammu, kui me R-iga eri teid läksme.. keegi siiani tundmata inimene postitas selle laulu mu blogi kommentaaridesse. Ma ei kuulanud seda kunagi, ma ei mäleta siiani, miks. Ja nüüd, üks päev kui ma niisama oma last.fm-i lehel uitasin, siis see lugu lihtsalt vahtis mulle vastu igalt avanevalt lehelt ja ootas, et ma teda kuulaks. Ning.. kõikidest headest kavatsustest hoolimata ja samas tänu neile.. tähendab see lugu mulle nüüd hoopis teist inimest. Ja mul on selle üle hea meel.

Sest too hetk ma ei oleks niikuinii uskunud, et miskit korda saab. Ei maailm mu ümber ega mina ammugi. Aga nagu ma juba toona kirjutasin - elu ei oota ja tal on parematki teha kui teadmata ajaks mu haavu lakkuma jääda.

Eelmises postituses ma mainisin, et tuleks kirjutada oma õnnelikust elust. Ehk näete siis, üllatus-üllatus, ei surnudki südamevalu kätte maha ja ei lahkunud naer mu kehast ja ei saanud minust kibestunud mõrrast inimestevihkajat, kes öösel enne magamaminekut käsi kokku hõõrub ja suust vahtu välja ajades oma järgmist sadistlikku käiku plaanib.

See aga ei ole nüüd see koht ka, kus ma panen silmad kinni ja heietan pikalt, et kõik mu elus on 100% just nii nagu peab, ma ei muudaks kõige väiksematki pisiasja ja kui tarvis, teeks kõik uuesti ja üleüldse, mu elu on nii kadestamisväärselt ilus, et te võite kõik kadedusest maha surra. Oh ei, mu koolielu on täiesti ja lõplikult rappa jooksnud, elu mõte pole mind veel leidnud, mu joogivesi maitseb kloori järele ja mu pesumasin käib veiniavajaga lahti.

Aga, mis on ilus, ongi just see teadmine, et see pole üldse oluline. Kõik ei peagi korraga tulema ja olema. Tõesti, võib-olla mõne meelest on see minu päälinnas veedetud peaaegu-aasta ajaraisk ja tuule tallamine, aga ma lohutan end sellega, et ma ei tulnudki Tallinnasse, põledes kirest saada riigiteadlaseks. Ma tulin siia, põledes vajadusest suureks ja iseseisvaks saada. Ning tõesti, elu on mulle õpetanud imetabaseid asju, mille peale ma poleks ilma selle lükketa eales tulnud - näiteks mis tunne on elada ahiküttega korteris, mille ahi ei küta (tunne muuseas on selline, et sa ei jõua mitte kunagi mitte kuhugi, sest see eeldab teki alt välja tulemist, aga selleks on liiga külm) või mis tunne on küünarnukkideni WC-poti loputuskastis asjatada või et kui boiler tilgub roostes vett, siis on pahasti ja et piisavalt suure miinuskraadiga võib ka vetsupoti sees vesi ära külmuda, kui see vets on juhuslikult puumaja kütmata koridoris või mida teha, kui pesumasinal tuleb uks eest ära... ja nii edasi. On õpetanud hakkama saama ka läbi kõige külmema ja üksildasema talve terves maailmas. Kui tõesti mitte kellegi peale toetada ei ole ja omaenda kordasaadetud lolluste pärast tahaks end lihtsalt maatuuma häbeneda.

Ning tõesti, see on hullupööra raske olnud, sest kui sul on ikkagi maailma kõige soojem pere, kus ka kõige sitema päeva lõpus tuleb ema koju ja vaatab "Vapraid ja ilusaid", nagu ta on teinud kõik ülejäänud tööpäevad aastast 1994, ja teeb pärast seda maailma kõige paremat sööki, siis ühel hetkel ilma selleta olla on tõesti armetu ja üksildane. Eriti kui sooja ja turvalise kodu asemel on väike uberik, kus sa pead sooja saamiseks kandma nelja kampsunit ja istuma teki all, läpakas süles, ning süüa on ainult nuudleid, nuudleid ja veelkord nuudleid. Jah, tõepoolest - mingi perioodi oli tõesti kogu maailma raskus minu õlul.. x) Muuseas, ma vaatan siiani vahel "Vapraid ja ilusaid", sest see tekitab kodutunnet.

Aga.. nagu ammu juba kõigile teada - saab korda. Uberiku asemel on nüüd soe ja päikseline Pronksi tänava korter, üksinduse asemel on nüüd korterikaaslane ja kass, kuid kool on ikka pees ja motivatsioon hingitseb ikka kuskil härja all kaevus.. ning siis on .. see neiu. See neiu, kelle tõttu ma kuulan juba jumal-teab-mitmendat korda seda lugu ja usun seda, sest isegi siis kui ma jalutan sopasel päeval poodi, nii et mul on kõht näljast vastu selga, ma tean, et ta on seal kuskil. Jumal seda teab, kas ta ka minust mõtleb, aga mina mõtlen temast ja meist ja meie koos veedetud ajast..

Teaks ma vaid, kas see ongi suureks saamine või on see hoopiski mingi.. tingimusteta ilus asi.. :) mitte, et see teadmine mulle midagi annaks, aga ühtäkki ei tundu kompromissid enam nii keerulised ja oma isiksus ohus olevat..

Pole enam üldse häiriv, et see vahepealne, üleliigne käsi (teate ju küll seda üht kätt, mida kaisus hoidmisel pole kuhugi panna) ära sureb.. tema lähedus on palju olulisem.. lausa niivõrd, et minu jäärapäine vajadus teda kaisus hoida ta pidevalt äärepealt voodist alla surub. Ta andestab mulle selle. Ning ta andestab mu lakkamatud pisardamishood, mis on ilmselge tunnus sellest, et suureks saamine on tegelikult veel mägede taga.. isegi siis, kui nutt tuleb sellest, et kõht on gaasi täis või rinnad olenevalt päevast kas liiga suured või liiga väikesed või - jumal hoidku selle eest - liiga kandilised. Ma tahaks panna kõik maailma head sõnad ritta selle kohta, kuidas ma tema kõrval kasvan ja kuidas ma tema kõrval end kohati nii ilusana tunnen, sest ta suudab mu igavad ja hallid silmad hundisilmadeks lugeda ja kuidas ma tema pärast üritan hommikuse unisuse kiuste lahjemat kohvi teha ning juua ja kuidas ma tahan võileivad enne valmis saada, kui ta kööki jõuab, et need siis hoopis koos kohviga magamistuppa tuua ja kuidas tal on mu süda nii pihus, et ma solvun ka maailma kõige pisemate asjade peale ja kuidas see nägu, millega ta mind seejärel vaatab, võtab ära kogu maailma mured nii kiiresti nagu ema pai ja rosinasai väiksel lapsel..

Aga siinkohal ma ka lõpetan, sest igal teisel inimesel, kes seda loeb on tõenäoliselt juba süda pahaks läinud sellest imalusest.. jah, tõsi ta on, poleks ma ise selle kõige keskel, oleks ma sellise jutu kirjutajale juba nätaka vastu vahtimist andnud.. kuid antud hetkel, tsiteerides Rohet - häbi on, aga ei tunne.

Tunne on hoopis selline, et..

tule kaasa, kallis, läheme sinna, kuhu viivad tuuled, vesi, õhk ja jalad, unistades lendame.. põhiline on ju - kaasas oleme me teineteisel, kõik muu see tundub tühine, on liiga ennast täis.. kui murelik täna, küll see homme saab korda, võta kinni ta käest, sest ta armastab sind..