Eilne õhtu oli perfektne näide sellest, kuidas ikka tasub oma sisetunnet usaldada. Pärast mitte just kõige intrigeerivamat rebastepidu ja seevastu üsna hüpnotiseerivat vastikut diskopidu oli väsimus äkki hirmus kondis. Nähes, et pidu aga mu öömajakandidaatide jaoks veel üldse läbi ei ole, hakkasin ma vaikselt kodu poole tuterdama. Äkki meenus aga õhtul mittenähtud Põssik, mis võis tähendada ainult üht - ta on tööl. Sellele mõeldes tundus pesa hoopis ahvatlevam variant, rääkimata sellest, et see nõudnuks oi-kui-palju vähem jalavaeva. Tatsasin siis talle töö juurde, haarasin võtme ja läksin pesa manu..
Kuna Uku oli just paar päeva tagasi kadunuks jäänud, siis käis ka alates Kesk tänavast üks lõpmatu kss-kss-kssitamine ja uku!tamine, aga tulemusetult. Jõudsin pessa ja keerasin juba magama, kui äkitselt hakkasin kassi näugumist kuulma. Arvestades mu närvisüsteemi seisundit ja Millu jutte majas kummitavatest kassihäältest, tundus küll alguses, et ma kujutan seda ette. Kui aga näugumine ära ei lõppenud, ajasin end suurima vastumeelsusega teki alt välja, et koridori vaadata. Kujutage siis minu üllatust, kui Uku mulle korteriukse tagant vastu vaatas.
Kadunud laps jõudis koju. Stress on tal ilmselgelt suur, ta ei viitsi isegi pead tõsta, kui tema nime hüüda või kui keegi korterisse sisse astub, rääkimata sellest, et ta on must ja ka mingis olelusvõitluses kergelt kannatada saanud. Aga ta on kodus ja ta tuli hommikul minu ja Põssiku kaisu vahele nurru lööma, nagu ühes õiges pesaidüllis ette on nähtud. Kuid meenutades, et ta on siiski emane, on väga suur tõenäosus, et varsti on pesas pisi-Ukusid sama palju kui siin lehel on mäkrasid.
Igal juhul koolimotivatsiooniga on nüüdseks kaput. 4 nädalat on muidugi isegi hea tulemus, aga selle nädala lõpus vahtisin ma juba pooljuhtelektroonika kontrolltööd kalapilguga ja hakkasin siis ette antud ruudulisele paberile oma hingesaasta välja kallama. Mis polnud küll kõige parem mõte, sest välja tulid asjad, mis olid kuskil alateadvuses juba ammu peidus olnud.
Üldse, ma hoian neid asju lukus. Mul on kalduvus oma probleemid silma alt ära panna nagu ma panen kassi, kes mulle oma hullamisega närvidele hakkab käima, tuppa või rõdule rahunema. Mis iseenesest töötab seni, kuni ta teises ruumis kinni on, aga paratamatus on ka, et ma pean varem või hiljem ta sealt välja laskma.
Mul on nii palju küsimusi, millele ma tõenäoliselt kunagi vastuseid ei saa. Selleks peaks talle pähe pugema. Ma tahaks teada, kas ta ka võpatab neis miljonis erinevas situatsioonis, mis mul südame alt külmaks tõmbavad. Näiteks tema nime nägemine.
Masohhistlik element on kogu olukorra juures häirivalt esiplaanil. Hallutsinatsioonid temasarnastest inimestest ja siis veel uuesti tagasi vaatamine, et ikka selgeks teha, kas oli, isegi kui sa tead väga hästi, et sa ei tahagi teda näha. Ja no kui sul ikka hommikul silmi lahti tehes esimese asjana hakkab peas laulma Dagö "Välismaa", siis tahaks küll kellegi peal füüsilist vägivalda praktiseerida.
Aga praegu üürgab mulle hoopis Courtney ja tuletab Marksi meelde. Hea on tõdeda, et nüüdseks on asjad kujunenud nii, et mul on ainult head mälestused. Kuna ma nägin üht pilti enne, siis just nimelt see talvine õhtu Peedul kamina ja Vana Tallinna kokteilidega. :) Ma loodan, et see praegune kräpp resulteerub juba õige pea helgetes mälestustes.
Courtney Love - Sunset Strip
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment