Jah, just siis, kui tuli jutuks, et elu vist ei suuda enam millegagi üllatada, siis kukub selline kompott kaela.
Minu õnneks aga on kompotis nii haput kui magusat. Ning kui ma nüüd mõttes olukordi uuesti läbi mängin, siis see magus pool ikka summutab kogu hapususe mitmekordselt. Tuli küll pettuda ja närvi minna ja vihastada ja ning mu elu murevaba periood hõivati jälle ära, aga mõte teisele väiksele üllatusele surub naeratuse ikka endiselt näkku. Kohe piisavalt, et lausa kortsumaterjali pärast muretseda. Ja kui ma üldse elus miskit õppinud olen, siis nimelt just seda, et seni, kuni sa südamest naeratada suudad, pole muud kui shut up and swallow. Seega, Supernaised on endiselt elujõulised. Paluks mitte maha kanda. :)
Üldse viimased päevad on näinud väga palju iseennast. Ehk siis tuli lausa ette öö, mil sai algavast koolinädalast hoolimata kella poole neljani öösel iseendaga tõtt vahitud. Pandud mustvalgelt kirja asjad, mis on juhtunud augusti keskpaigast saati. Jah, just täpselt nii ammusest ajast pole mu privaatne hala ja läbu kroonika uuendusi saanud. Sellest on tegelikult kahju, sest oleks olnud vahva aastakese pärast autentseid lahkuminekuemotsioone lugeda ja enda üle muiata. Eks nad ole siiamaani veel värsked, aga see hetke tuul ja torm ei lase mul juba pikemat aega end lõpuni sitasti tunda.
'Cause you're the storm that I believe in
and all this peace has been deceiving..
ehk teisisõnu, minu taustalugu.
No comments:
Post a Comment