I'd like to meet a madman who makes it all seem sane.

Ma ei suuda end ikka üldse kokku võtta praegu. Vastik tüüpseis, et siis, kui mul reaalselt millestki kirjutada oleks, ei saa ma viiest sõnast koosneva lause konstrueerimisegagi hakkama, samas kui tühjadel ja hallidel päevadel suudaks luulevormiski sissekandeid teha. Niisiis ma lükkangi iga järgmist lauset edasi... refreshides erinevaid lehekülgi. Kuulates liiga keskendunult Indigolaste laulude sõnu. Jätkates Erika Moeni koomiksite lugemist. Unistades hästi võistest singileibadest. Minnes neid tegema. Neid süües. Ma olen seda üht lõiku juba tund aega kirjutanud.

Võib-olla on aga asi selles, et mul pole sõnu. Pange tähele, see on juba teine kord kahe nädala jooksul, kui ma oma postituses seda nentima pean ja mõlemal korral on selle põhjuseks mu enda vägiteod ja samas ka neiu Marodöör (nüüdsest Pingviinike). Nii, sellegi lõigu valmimine võttis tund aega.

Oh, iroonia. Mõtle vaid, et nüüd saavad Indigolapsed ka otsa ja saab kirjutamisele keskenduda, aga Indigolastele järgnes Infected Mushroom ja esimene lugu oli kohe Becoming Insane. Ja ma usun, et enamus teist vist luges eelmist lauset ja leidis, et ma olen oma huumorisoone ka ära põrutanud, aga ma tean, et vähemalt üks inimene peale minu saab aru, millele ma vihjasin, ja see on juba omaette võit.

Nii. Selleks, et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada sellest, et Mose otsustas Tartusse koperdada. Seda siis koledal ja tuulisel reedesel päeval. Hey, it's a date. Kurat teab, mida noorik mõtles, aga mul on sügavad sisemised veendumused, et sel võis olla väike seotus selle proovilepanekuga, et viska kõige traumeerivam idee näkku ja kui ta ära ei põgene, siis on juba esimene töövõit - igaljuhul, McDonalds it was. Istusime siis seal minu paranoia- ja klaustrofoobiahunniku otsas ja vahtisime tõtt ja kohvitasime. Aga siis ma täiesti puht alateadlikult vedasin meid kõleda sügisilmaga kõige ilusamasse kohta Tartus. Ungari vein ja lõputult möla ja filmihetked. Pluss lõpuks kari hipisid ja krabipulgad ja kodu.

Hommik oli selline, nagu nad vahel imeharva juhtuvad olema.. selline, et sa sunnid end magama, hoolimata sellest, et und ei ole enam ammu, sest reaalsus ja ärkvelolek ja tegutsemine on vastumeelsemad kui silmad kinnipigistatult aja surnuks vedelemine. Aga ega pärast ärkamist koduseinad mind kaua ei näinud ka, ajasin endale peoriided selga ja ronisime linna. "Avasta Tartut" stiilis jalutuskäigud ja siis, tänud, Päike, maandusimegi Creppi. Peab piinlikkusega tunnistama, et ma ei olnudki seal kohvikus varem käinud. See oli südantlõhestavalt.. armas. Isegi kannuga kohvi tõid meie kutsikapilgul nõudmise peale. Kõht täis ja kolm tassi kohvi sees ning oligi aeg Maailma minna.

Sealt algas siis minu vägitegude õhtu. Seekord ei tarbinud ma end vähemalt Supernaiseks, vastupidi, need üks kuni mitu õlut ei andnud endast tegelt üldse eriti märku. Et aga oma tiitli vääriline olla, siis võite näiteks neljapäeval Eesti Ekspressi vaadata. ;) Sai siis natuke intervjuud antud. Ning üleüldse, arvestades mis momendil see pidu meile kaela kukkus, siis võib enda üle ikka uhkust tunda küll. Nii palju rahvast ja väga vähe baarijärjekorda ja on lahe atmosfäär ja muud sellised positiivsed emotsioonid. And yea, dude, you've got nice tattoos. :D Kui nüüd aus olla, siis mul on selles suhtes isegi hämming. Et nii paljud üritasid ja mina olin mölakas ja egotsentriline ja lasin endast tund aega järjest Maailma trepi peal pilte teha, aga.. obviously, sa oled see, kes jääb. :)

Järgnes järjekordne väga külm ja tuuline ja püsiks-terve-päeva-teki-all hommik. Aga no ei, meil oli vaja Viljandisse saada. Ning ütleme nii, et kui Tartus oli tegelikult tee ääres seistes ainsaks vaevaks tüdimus ja tahtmine juba auto peale saada, siis 12 km Tartust väljas keset põlda olles oli lisaks tüdimusele ka äkiline sügavkülm. Järgmised 10 km viisid sinna neetud Puhja ja seal kestis see tüdimus ja sügavkülm väheke liiga palju, nii et abi polnud enam ei kaisust ega positiivsest mõtlemisest, sest pöial oli külmunud püstisesse asendisse ja huuled juba uppumissurma läinu tooni ja autosid sõitis ka iga 10 minuti tagant 1-4 ning mitte keegi lihtsalt ei pidanud kinni. Meeleheide hakkas ühel hetkel nii sügavalt tooni andma, et ma olin valmis korduvalt oma käe peale kukkuma, et ma endale kiirabi saaks kutsuda, kes meid Viljandisse ära viiks. Kuuldes hiljem igasuguseid "meeldivaid" kommentaare Viljandi haigla kohta, on mul hea meel, et ta siiski meile auto järgi orgunnis. Järgnevad 45 minutit sai veedetud mööda teed Viljandi poole tatsates ja siis kiskus tuju juba rõõmsamaks, olgugi et kõigele lisaks hakkas vihma ka sadama. Oh we happy campers, doo-dah, doo-dah.. x)

Viljandi pole aga vist tõesti minus veel siiani niivõrd positiivseid emotsioone tekitanud. Esiteks meie peatuspaik, mis tekitas nii suure igatsuse maale tädi juurde minna. Ja teiseks see perfektne puhkamisetunne, mis seal tekkis. Lihtsalt vahtisidki silma sisse ja lugesid südametukseid ja elasid. Õnnelikud on need inimesed, kellel meie hüsteerilises maailmas on veel selliseid pesasid, kus kõik on kõige paremas korras ja suits on Leek; kus hommikud hakkavad kõige varem kell 12.00 ja seda ka kannutäie kohvi ja tumeda šokolaadiga... :)

Isegi viimane õhtu ei tekitanud mingeid negatiivseid emotsioone, hoolimata järjekordselt ligihiilinud külmast ja ühel hetkel kallama kukkunud ja siis jonnakalt terve õhtu ära täitnud vihmast. Meil oli hoolikalt valitud ja igati esinduslik peediassortii, mida me erinevatel Viljandi kultuuriliselt olulistel objektidel kõige kaduva teed saatsime.

No ja siin ma nüüd siis olen. Tartu ja.. peaks veel õrnalt hõljuvat kaisuküllastust ära kasutama ja magama pugema. Hommikul iseenda ja tühja korteriga vaheajaromantikat tegema - Meistrit ja Margaritat veel vaatama teki seest ja pikalt peeglisse vahtima ja elu üle imestama.

Ja tegelikult mul ei läinud 6 tundi aega, et seda postitust kokku keevitada.