God, I'm such a self-made drama queen.
Ma veendun üha enam, et kui on teada, et õhtul võib alkoholi tarbimist ette tulla, tuleks telefon juba ennatlikult välja lülitada. Ka siis, kui elu on kõige paremas ja rahulikumas korras. Ilmselgelt ma olen liiga rahutu selleks, et normaalselt elada.
"Minuga on aga kahjuks nii, et just seda rahulolu ma ei kannata, see muutub mulle õige kiiresti võimatult jälgiks ja vastikuks ning ma pean meeleheitel põgenema mõnda teise temperatuuri, võimaluse korral naudingu, häda korral valu teed pidi. Kui ma olen tükk aega olnud ilma naudingute või valudeta ja hinganud niinimetatud heade päevade leigelt läilat talutavust, siis tunnen ma end oma lapsikus hinges niivõrd haledana ja armetuna, et ma roostetanud tänulikkuselüüra unise rahulolujumala rahulolevasse näkku virutan ja meelsamini ühe õige kuratliku valu põletamist kannatan kui seda tervislikku toatemperatuuri."
Jah, ma olen jõudnud oma eluga sinnamaale, et ma tsiteerin kohustuslikku kirjandust, ehk siis Hesse "Stepihunti". Samas, ma ei saa sinna midagi parata, et see on murettekitavalt õige ja eluline. Kõigepealt hakkab mu enda alateadvus mulle unenägude näol trikke mängima - ühe öö jooksul kolm traumatiseerivat lugu, mis ühekaupagi iga vähegi normaalse inimese närvikava paigast lükkaks. Ning siis ongi juba hea alus selleks, et terve päeva segaduses olla ja ise endale häda kaela tõmmata. Katre, sul oli kahjuks õigus.
Samas, rääkides positiivsematest asjadest, siis artikkel kukkus ju hästi välja lõppkokkuvõttes. Tähendab, neile, kellele muret või nalja tegi, võin ma rahustuseks öelda nagu Peeter Oja ütles "Ärapanija" kohta: "Muuseas, nüüd on meil täiesti normaalne saade." See ongi omaette keel. :) Aga jah, nendele kel veel lugeda pole õnnestunud, siis palun väga, vastne Eesti Gei Noorte asepresident räägib, kuidas asjad on.
Nüüd oleks siis aeg endale mingit asjalikku tegevust leiutada, enne kui ma oma rahuliku eksistentsi pärast endale veel mingeid muresid kaela tõmban.
No comments:
Post a Comment