Not so easily impressed cat is quite impressed.

Tähendab, hämming on jätkuvalt päevakorraline.

Ärkasin täna hommikul Kristjani geniaalse mõttega, et 'magamine on mu lemmiktegevus - see on esimene asi, mida ma hommikuti pärast ärkamist tahaksin teha." Jah, mida aeg aasta lõpule lähemale liigub, seda kohutavamaks need hommikud muutuvad. Inimesed on siiski väga looduslähedased ses osas, et nad reageerivad valguse muutumisele, seega pole ime, et ärkamise aeg pikeneb üha. Jõudnud aga kööki, kuulsin ma vaid lauset, et Barack Obama on USA uus president, kui kõik uni oli läinud. Kadunud. O-le-ma-tu. Ehk siis vaevalt 10 minutit pärast ärkamist võis mind näha padjanäo ja defineerimatu ürbiga Obamale cheerleadimas. Do the Obama dance! x)

Eile oli jällegi täielik üleva energia moment. Pikk ja väga väsitav päev oli ja kui siis lõpuks pärast kooli ja tööl olemist pidi minema veel järjekordsele intekale, siis tekkis küll selline hetk, et tahaks pea liiva alla panna. Aga õnneks oli see vaid lühiajaline, ühtäkki istusin ma Ülikooli peahoones kuskil tugitoolil ja mul olid näos kaamera ja mikrofon ja tunne nagu Maire Aunaste talk show's. :) Õekse kinnitusel võib lõppkokkuvõttes öelda, et ma siiski vist suutsin oma mõtted arusaadavateks lauseteks konstrueerida. Ning see, mis tema sinna lõpuks juurde lisas, seal olid ilusaimad asjad, mida mulle pika aja jooksul öeldud on. Seega lõppresultaat - malbe naeratuse ja rahuliku ning vaikse häälega Madle mööda elamist ringi hõljumas ja kell üks öösel äkkinspiratsiooni mõjul pastakast kirjandeid välja imemas.

Ning kui tänane Obama entusiasm leidis ruumi lahkuda, siis võttis mu üle surmavalu. Seda lausa nii äkiliselt, et peale 5. tundi sööma minnes oli seis nii enam-vähem adekvaatne, aga 6. tundi ma enam ei jõudnud. Loivasin alamkiirusel koolist lähima apteegi poole, näol selline valugrimass, et kui keegi teine mulle sellise näoga oleks vastu tulnud heal päeval, siis oleks mul tõenäoliselt isegi valus hakanud. Apteeki jõudes vaatas proviisor mulle näkku ja küsis, kas ta lahustab kohe tableti ära. Õnneks joppas vähemalt bussiliiklusegagi ja siis koju jõudes läksin suure ägina saatel magama. Pool tundi hiljem ärkasin esimese kõne või sõnumi peale üles ja näed, kõik mured justkui möödas. Aga siis võttis juba uni võimust ja nii ma siis ärkasingi pärast veel enam-vähem 2-3 kõnet ja 30 minutit enne tööle viiva bussi väljumist.

Otsa siis veel tunnike Vanemuises ja ülivahva TGNi filmiõhtu. Pooleli jäi selline film nagu The Celluloid Closet, mis oli kohati ikka nii ülihumoorikas, et ei saa jätta soovitamata. Raske uskudagi, et vanades Hollywoodi filmides nii palju geikaraktereid peidus oli.

Üldiselt on novembrikuu küll üsna minutipealt paigas. Üks näide sellest - novembris on 30 päeva, väikeses majas aga algse kava järgi 33 etendust, seega iga vaba moment möödub ilmselgelt tööl. Ehk siis on trennipäevad ja tööpäevad ja siis nädalavahetused, mis mööduvad kas Tallinnas või Tartus (ja siis mahub nädalavahetusse väga edukalt 3-6 etendust xD). Aga jah, nagu ma ennegi maininud olen, detsembris teen oma praeguse nõulaifimise tagasi, sõbrad, ma saan nii palju palka, et te saate eranditult kõik endale jõulukingiks plastmassist jõuluvana. Hihi. Või siis ka mitte. Kui te just ise väga ei soovi. :)

Nii, aeg minna kell üks öösel oma kirjandit lõpetama.