Avastasin eile öösel, et mu loovenergiad lähevad liikvele alles südaöö kanti, seetõttu on isegi blogimine viimasel ajal päevasel ajal väga raskevõitu. Vähemalt sel juhul, kui ma üritan üllitada vähekenegi sügavamasisulist postitust, kui 'istusin ja sügasin kotte'.
Samas, olgem ausad, mida ma viimastel päevadel muud teinud olen kui justnimelt kotte süganud? Jäänud küll pooleli Soomikseri koha pealt, oli laupäev tõesti ka ainus vähegi produktiivsem päev, mille käigus ma suutsin koristada ära elamise ja teha peoorganisaatori tööd. Ei saa muidugi jätta mainimata seda huumorit 4-minutilise kõne näol Prantsusmaale, kus me siis vastuvõtnud neiuga üksteisele kordamööda "Ma ei saa aru" ütlesime ja ma järjekordselt veendusin, et prantsuse keele oskus on vajunud küll allapoole igasugust arvestust. Näkku umbes kilo jagu meiki ja pähe pudeli jagu lakki ja et õhtu ikka täie ette läheks, sai kodust lahkutud armuvalu ja söömishäirete all kannatavale pubekale omase ukse kinnivirutamisega.
Sealtmaalt edasi oli kõik aga väga eeskujulik, sain kalliga kokku, koperdasime peole, rahvast tuli murdu ja inimesed olid väga humoorikad. Ukse peal listi kontrollides tulid inimesed järjest lumisemana sisse ja jahvatasid üksteise järel lumetormist, mille peale ma neile näkku naersin ja mõtlesin, et eestlasedki on juba euronormidesse liialt sisse elanud. Kujutage siis ette minu üllatust, kui ma pühapäeva hommikul akent sulgema minnes väljas olevat tormi ja tuisku nägin. Niigi on raske end kodust välja sundida, kui sind tagant kihutav tegevus on kalli enda juurest ära saatmine, rääkimata siis sellest, kui te peate sealjuures nagu kaks pokut puusani lumes sumpama. Aga hüvastijätt oli täielik filmiromantika... :)
Ülejäänud päevad on küll möödunud täielikus amööbi olekus. Naudin oma korteri vaikust ja rahu ja ei tee endale mõtlemisega liiga. Mis kõige tüüpilisem - ma ei oska oma eluga midagi peale hakata, kui mul õppida ei ole. Mitte et ma muidu ka sellele väga palju aega raiskaks, aga vähemalt tekitaks see tunde, et mul on midagi olulist ja vajalikku teha, mida ei saaks öelda ei pühapäeva ega eilse ega tänasegi päeva kohta. Skeptilisele meeleolule lisab omaltpoolt juurde õues laiutavad 20 cm lund, sest ma olen väheste riiete, päikese ja lõhkiste ketside poolt. Romantikaga on siinkohal aga vähe pistmist, arvestades mitte kõige tervemaid saapaid ja 24/7 kestvat "kohe-sa-kukud-ja-murrad-oma-kaela" hirmu.
Seega praegu on see halva aja periood, kus minu tavalise lakkamatu goofy-naeratusega harjunud inimesed tulevad küsima, et kas midagi on juhtunud. Heh, ei ole, lihtsalt majanduskriisiga kaasas käiv energiakokkuhoid tingib selle, et ei jõua enam kogu aeg särada nagu jõulupuu. Tõenäoliselt ma taastun veel tänagi peaaegu 24 tundi aktiivsust nõudnud laupäevast. :P
Seevastu eile öösel ma... kirjutasin. Tunne oli nagu aastaid loomingulises kriisis vaevleval kunstnikul, kel tõenäoliselt hingematvast igavusest inspiratsioon peale tuli.
Samas, olgem ausad, mida ma viimastel päevadel muud teinud olen kui justnimelt kotte süganud? Jäänud küll pooleli Soomikseri koha pealt, oli laupäev tõesti ka ainus vähegi produktiivsem päev, mille käigus ma suutsin koristada ära elamise ja teha peoorganisaatori tööd. Ei saa muidugi jätta mainimata seda huumorit 4-minutilise kõne näol Prantsusmaale, kus me siis vastuvõtnud neiuga üksteisele kordamööda "Ma ei saa aru" ütlesime ja ma järjekordselt veendusin, et prantsuse keele oskus on vajunud küll allapoole igasugust arvestust. Näkku umbes kilo jagu meiki ja pähe pudeli jagu lakki ja et õhtu ikka täie ette läheks, sai kodust lahkutud armuvalu ja söömishäirete all kannatavale pubekale omase ukse kinnivirutamisega.
Sealtmaalt edasi oli kõik aga väga eeskujulik, sain kalliga kokku, koperdasime peole, rahvast tuli murdu ja inimesed olid väga humoorikad. Ukse peal listi kontrollides tulid inimesed järjest lumisemana sisse ja jahvatasid üksteise järel lumetormist, mille peale ma neile näkku naersin ja mõtlesin, et eestlasedki on juba euronormidesse liialt sisse elanud. Kujutage siis ette minu üllatust, kui ma pühapäeva hommikul akent sulgema minnes väljas olevat tormi ja tuisku nägin. Niigi on raske end kodust välja sundida, kui sind tagant kihutav tegevus on kalli enda juurest ära saatmine, rääkimata siis sellest, kui te peate sealjuures nagu kaks pokut puusani lumes sumpama. Aga hüvastijätt oli täielik filmiromantika... :)
Ülejäänud päevad on küll möödunud täielikus amööbi olekus. Naudin oma korteri vaikust ja rahu ja ei tee endale mõtlemisega liiga. Mis kõige tüüpilisem - ma ei oska oma eluga midagi peale hakata, kui mul õppida ei ole. Mitte et ma muidu ka sellele väga palju aega raiskaks, aga vähemalt tekitaks see tunde, et mul on midagi olulist ja vajalikku teha, mida ei saaks öelda ei pühapäeva ega eilse ega tänasegi päeva kohta. Skeptilisele meeleolule lisab omaltpoolt juurde õues laiutavad 20 cm lund, sest ma olen väheste riiete, päikese ja lõhkiste ketside poolt. Romantikaga on siinkohal aga vähe pistmist, arvestades mitte kõige tervemaid saapaid ja 24/7 kestvat "kohe-sa-kukud-ja-murrad-oma-kaela" hirmu.
Seega praegu on see halva aja periood, kus minu tavalise lakkamatu goofy-naeratusega harjunud inimesed tulevad küsima, et kas midagi on juhtunud. Heh, ei ole, lihtsalt majanduskriisiga kaasas käiv energiakokkuhoid tingib selle, et ei jõua enam kogu aeg särada nagu jõulupuu. Tõenäoliselt ma taastun veel tänagi peaaegu 24 tundi aktiivsust nõudnud laupäevast. :P
Seevastu eile öösel ma... kirjutasin. Tunne oli nagu aastaid loomingulises kriisis vaevleval kunstnikul, kel tõenäoliselt hingematvast igavusest inspiratsioon peale tuli.
2 comments:
kule Madle.
kas sa kuskil oma kirjutisi avalikustad/üles riputad ka? mind jõledalt huvitaks. :)
http://poogen.ee/?SubID=8&AID=1300
seal on hästi vanu asju. palun mitte kõigesse täie tõsidusega suhtuda. aga writer's blocki alt vabanemisega pidasingi silmas seda, et kae perra, millal viimati sõnu sai ritta pandud mujale kui kirjandisse.
Post a Comment