Kurat ja põrgu, ma ei saa aru, kes leiutas sellise asja nagu mittetöötav internetiühendus. Kui juba selline mugavus inimeste ellu tuua, siis parem oleks, et ta ka töötaks. Eriti kui sul on vaja organiseerida, kirjutada, küsida, vastata ja teada saada. Ugh. 21. sajandi põud.
Jätkates sealt, kus ma võib-olla kunagi pooleli jäin - elu intrigeerib, harvadel hetkedel ka motiveerib. Vähesed inimesed on vist nii õnnelikud, et nad tunneks end pärast 4-tunnist koosolekut elujõulisena ja ideedest pakatavana. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab - sain just Teeviidaks 75 slaidist koosneva pildiesitluse valmis, tõeline 'ora p***es' töö, slaiditaustale piltide parajaks venitamine. Aga lõpptulemus oli lihtsalt nii imearmas, et soojusepisik puges südamesse sisse ja suunurk venis ülespoole. x) Ühesõnaga, küll me hakkama saame, oleme alati saanud, võluvad nagu me oleme. :)
Ja noh, esimese möödunud detsembripäeva puhul - where's my one way ticket and cup of coffee? Okei, üks asi on õndsa mära moel silmaklappidega mööda linna traavimine ja oma teadvuse välja lülitamine plastiku suhtes, hoopis teine teema on vältimatu juhus, kui sulle hakatakse koolis söögivahetunni taustaks jõululaule laskma. Söögiisu läheb ära, kurat võtaks. Ja kõigile teile jolly-good-timersitele, kes juba esimese taktiga rõõmsalt õõtsuma hakkavad - ma ei vihka jõule. Nii raske, kui seda ka uskuda pole, pole mul sügavat hingelist draamat lapsepõlves saamata jäänud soovitud kingitusest, mu "jõuluvana" pole kunagi ilmunud purjus peaga ja omaenda habet täis oksendanud ja ma pole kunagi oma ema vahele võtnud päkapikku mängimas. Kutsuge mind näruseks hipiks, aga ma lihtsalt ei kannata neid hingematvalt koledaid kaunistusi, neid plastmassist küünlajalgi sümboliseerivaid kolmnurki, seda et ma pean makaronivormi kõrvale Püha Ööd kuulama ja kõike seda 'olgem nüüd jõle läbinähtavalt õnnelikud, sest täna on esimene detsember, seega on viimne aeg sisse elada kaunisse jõuluaega' käitumist.
Jõulud.. ei tohiks alata enne 20. detsembrit. Jõulud ongi vahetult enne jõululaupäeva kuuse ehtimine ja tunne, et kodus on harjumatult palju rahvast. Ning sügaval Võrumaa metsade vahel nii harva nähtava Lotaga koera taga ajamine. Ja Jõgeva uskumatu auraga korter, kus kõik toataimed kasvavad 4 korda normaalsest suuremaks ja vanaema 'ei jõudnud seekord midagi ette valmistada' ehk siis 4 salatit, 3 pirukat ja 3 kooki. See ja sinna otsa veel õhtu kuni mitu kalliga - mul ei ole rohkem vaja ja mitte miski sellest 18 aastat kuuldud-tehtud-nähtud valemist ei sümboliseeri mulle seda.
Nii palju siis sellest. 'Kõrvaltoime - meeleoluhäired' ikka jõus. Või ehk on see lihtsalt hea vabandus seletamaks mu erakordset tujukust. Ses tuules suutsin ma ka enne hingepõhjani solvuda oi-kui-ülekohtuse maailma peale ja minu õnneks täitis tol ainumal hetkel tehnika oma päeva eesmärki - varises kokku. Sellest kõigest natuke eemale astudes tuli mul äkki meelde, kuidas sa mainisid, kuis "alguses on kõik jõle sarkastilised.. aga siis natukese aja pärast hakkavad lendama kommentaarid nagu: "Mida sa sellega öelda tahad?"" ja see ajas mu tuju tervitatavasse teise äärmusesse ehk ma hakkasin südamest enda üle naerma. Ma tõesti loodan, et ma ei ole veel 'selline naine', kes oma viimse huumorimeele ka haridussüsteemi ja advendikalendri alla ära uputas. Ja kui ma ka peaks selliseks muutuma, siis a good kick in the old large arse will do.
Kõigist logistilistest probleemidest hoolimata ootan ma väga juba neljapäeva õhtut. Tuleb üks pikk, närviline, edasi-tagasi sibliv, kultuuri tarbiv, segaseks tantsiv ja kaisus ööbiv nädalavahetus. Kui juba omamoodi, siis lõpuni. x)
Alati teie,
tegelikult-olen-ma-ju-hea sapisülgur.
No comments:
Post a Comment