Ain't love the sweetest thing?

Ei saa mitte kirjutamisega hakkama. Mitte et aega ei oleks, aga viimane muusa puudutus õnnistas mind küll kunagi eelajaloolisel hetkel.

Vahepeal on nii kuradi palju juhtunud ka, et ei oskagi enam midagi sõnadesse panna. Paistab, et just siis, kui ma hakkasin mõtlema, et ehk see meediakära nüüd vaibub, puhutakse juba uut skandaali üles. Samas on jõle põnev igale uuele päevale vastu minna interineti uudisteportaale külastades, et äkki keegi on jälle mõne intrigeeriva arvamusavaldusega hakkama saanud.

Teeviidaga kokku pikitud nädalavahetus Tallinnas oli küll paras idüll. Idüllilisest versioonist ma küll välistaks absoluutselt puuduliku ööune, aga kõik ülejäänud tingimused "this is what life should look like in 10 years" pildi kokku panemiseks olid olemas. Hommikul saadetakse termosetäie kohvi ja musiga tööle.. teed 8 tundi meeldivat tööd oma organisatsiooni heaks, lähed teatrisse, helistad kallile, et küsida, mis pärast saab - "tule koju, ma teen süüa". Lähed pärast teatrit oma teise koju, vaatate Lõvikuningat ja sööte, ta naerab su üle, kui sa Simba isa surma järel nutma hakkad. Hommikul lähete koos tööle, termos kotis, õhtul saabud sina varem ja ärkad kõne "Honey, I'm home" peale. If this is marriage, then we should do it.

Uskumatu on mõelda, et see pingsalt oodatud katastroofiline nädal hakkab juba läbi saama. Esmaspäeval kirjutasime siis proovikirjandit, mis oli küll.. ütleme nii, et nii füüsiliselt kui vaimselt väga raske. Esiteks ei ole ma esmaspäeva hommikul kell 8 suurem asi filosoof-sotsioloog-psühholoog-kirjatsura. Teiseks on jõle ebaloomulik 6 tundi järjest istuda kõval toolil ja halvas valguses. Valmis ma oma kirjatüki ka sain, arendades vahepeal mingeid massiivseid pooleleheküljelisi mammutlauseid, mis nägid välja nagu väljalõiked võõrsõnade leksikonist. Ma ütlen, see gümnaasiumikirjandus oma Tammsaarede ja Woolfide ja muuga ei tee mu kirjutamisstiilile head. Teemaks võtsin siis "Uus sajand, vanad probleemid". Iseenesest peaks ju olema lihtne valik, sest ajalugu kordub ja sittagi pole muutunud, aga no säh sulle kooki moosiga.

Seega on möödas ka matemaatika kursusetöö, ainukesena torgivad veel bioloogia ja üks tegemata kirjand. Aga no olgem kõik ometi inimesed, ei ole lihtsalt võimalik kirjutada ühe nädala jooksul 6 tundi eksamikirjandit ja siis veel omakorda 2 lk 20. sajandi erinevaid depressiivseid inimtüüpe uurivat-puurivat psühhoanalüüsi.

Kuid.. olgem ausad. Hoolimata faktist, et mul pole balli jaoks kostüümi ja selle jaoks on vaja veel miljoniringis asju orgunnida - I'm counting days.

Ja OH! See läkski meelest. Strasbourg - I haz it. x)