Mitte et see suusatamine mind tegelikkuses vähegi kotiks, aga ma pean nõustuma, see, mis hetkel tänavatel toimub on lihtsalt nii rõve, et oksemaik tuleb suhu. Sealt ka minupoolne kiitus headele inimestele, kes midagigi ette on võtnud selleks, et olukorda leevendada. Kliki bänneril. :)
Muidu läheb elu ühest ekstreememotsioonist teise. Viimane pühapäevane post oli kuskilt musta masenduseaugu põhjast, seejärel on aga järjest tulnud sellised väikese hipi 'süda ja silmad kevadet täis' päevad. Päev üldjuhul algab kohutavalt, voodi on liiga soe, et sealt lahkuda, kõik bussid tahavad mind endast maha jätta, mõistus ei võta mitte midagi sisse ja siis äkki käib kuskilt mingi nõks ja ma kirjutan linnulennul füüsika kontrolltöid ja teretan kõiki sööklatädisid ja hüppan oma suurte kummikutega otse sulalumeloiku. Et siis ühel hetkel avastada, et 22 tundi mu päevast on jälle müstiliselt haihtunud, ilma et ma midagi aru oleks saanud ja ikka veel on niii palju teha ja siis tabab jälle nõtrus ja trots, et selge, on jah palju teha, mul pohui, ma siis kirjutan parem blogi. Ja nõtruse tipp on see, et ma tean nii ülimalt hästi, kuidas asjad võiksid ja peaksid olema, et ma iga õhtu suurima õndsusega värvilise teadvuse maailma lahkuks, aga selle saavutamisel on mingid pseudokomplikatsioonid.
Tahaks minna magama ja ärgata ajas, kus muru ootab mu taguotsa enda vastu ja õlu on elu alus.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
2 comments:
Tead ma lugesin eile lambaid...jöudsin 91-ni.
hea pede. sa pole ikka veel mu poole jõudnud. nt blogimise asemel. aiai
Post a Comment