Sensatsioonivabadus.

Jah, just selline elu, kus sajapunktiline kirjand on olnud üks nädala tipphetki. Kuskilt on välja imbumas uus annus energiat, täna näiteks jooksin kooli ja siis oma naesukest kehasoojuse ja piparmünditeega põetama ja sealt noortepealinna projekti koosolekule ja sealt trenni ja ikka veel on tunne, et oh, teeks midagi vahvat..

Eks näis, reede-laupäev tuleb ka üle elada kuidagi. Homme on lisaks liig paljule koolile ka järeltöö ja sealt teen ma sääred päälinna, kus tuleb üks töine laupäevak. Aga if this is what it takes to see progress, then bring it on, bitch. Ja kui keegi minu vapustavatest ja armastusväärsetest Tallinna naistest arvab, et ta tahaks minuga ka laupäeva õhtul X-baari sulgemisel nostalgilisi momente veeta, siis andke teada. :)

Hoopis teisel teemal rääkides - nimetage mind vanamoeliseks, aga minu meelest oleks küll tehnoloogiline areng pidanud lõppema sealkohal, kus inimestel tekkis võimalus oma telefonist muusikat kuulata ilma kõrvaklappideta. Ma sain täna lihtsalt põhjaliku trauma pärast tosinat minutit venekeelset plärinat, mis kujutas ehk trance remixe vanadest legendaarsetest lugudest, brought to you by a 10-year-old.

Oeh. Nii palju kui ma aga ka ei tahaks kirjutada järjest lugematul hulgal seosetuid lõike oma igapäevastest tegemistest, ootab mind nüüd endiselt ühiskonnaõpetus ja ohoo, what's more, eesti ajalugu hispaania keeles. 2 nädalat veel. I shall make it through.