Ei, ma ei viitsi teile ikka veel midagi asjalikku kirjutada.
Ühesõnaga, ma pole juba nädal aega enam Vilniuses. Saabusin teisipäevaöösel külma ja sopasesse Eestimaa kevad-talve. Kolisin juba järgmine päev oma naise juurde, veetsin maailma suurepäraseima õhtu. Neljapäevast ei mäleta midagi peale trennis käimise. Reedel käisin väga vahval Tartu linna noorsooteenistuse koosolekul veel vahvamaid ideid genereerimas ja väga romantilisel õhtusöögil ka pärast. Ja laupäeval oli pidu.. oi boože moi. Ma ei taha sellest rääkida, liiga palju juba jahutud. Ütleme vaid nii, et järgmine pidu mina puhkan, lõbutsen ja tantsin...
The drama. Ma ei oleks eales arvanud, et ma seda kunagi ütlen, aga temaga tülitsemine annab mulle teatud kindlustunde. Sest kõik paarid tülitsevad. Eelnenud perioodil ei teinud me seda aga kordagi ja nüüd.. nüüd ma lihtsalt tean, et nagu kõigil, on ka meil probleeme, aga vähemalt me ei tee üksteisele nägu, et neid ei ole.
Lihtsalt vältimatu laul siinkohal
Ma olen nii muutunud. Kohati ehk paremuse, palju ka halvema poole. Esimene kord üle.. poole aasta, kui ma sellele mõtlema hakkan, sest keegi on üle pika aja võtnud mind lahti ja toonud välja ka kõik negatiivse, mida isegi sõbrad üksteisele tüli käigus ei ütleks. Aga ilma et see mulle kuidagi haiget teeks. Sest ma ju teadsin seda kõike, ma olin lihtsalt selle ära peitnud.
... lõpetades hoopis random teemal. Juhhei, proovikirjand ja 100 punkti! :) ...
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment