Õhk on nostalgiast ja kõiksugu mälestustest paks. Ma süüdistan kõiges Moset. :P
Tänu temale tuli mulle meelde mingi random moment ja see kujutluspilt temast venekeelsele teenindajale õhku väikeseid viinereid joonistamas (quick note for perverts = obviously et müüjale selgeks teha, mida veel friikartulite kõrvale vaja on). Deem, dog. :D
Veider on lihtsalt see, et kui mingi hetk sai hoopis roosilisele suvele tagasi vaadatud mõttes, siis... Vähe sellest, et see tegi kohutavalt kurvaks, see tundus nii vale. Tundus, nagu ei tohiks mõelda inimesele, kellega on mälestused ja teda igatseda, eriti kui endal on keegi. Aga nüüd kui ma mõtlen eelmise aasta lõpu peale, siis ei ole neis mõtetes midagi ... peitmist väärivat. Ja andke andeks, aga pingviinid ajavad ikka veel muigama. (btw, ma jõin täna veini, mille nimi oli Wombat Hill xD)
Ja veel veidram on see, et iga kord kui ma hakkan eelmise aasta lõpust mõtlema, jõuan ma äkitselt olevikku ja sealt äkki nii kaugele tulevikku, et ma pean lausa tsiteerima (tõesti, ma käin pidevalt seda piilumas su profiilis, et sa teaks, sest see tekitab minus niii õige tunde): "Pead julgema... kohe unistada. Kõigest. Ja mõelda, et issand, ma olen lolliks läinud. Aga teha seda ikkagi."
Nii ongi. Sest siis ma avastan end äkki sellelt maalapilt mere ääres, kus ma astun hommikul terrassile ja tuul puhub mulle juuksed suhu ja nii kohutavalt kõle on, et ma pean minema tuppa tagasi, et tema tooli seljatoel lebav pusa peale tõmmata; aga enne kui ma seda teen, panen ma tuhatoosi tagasi põrandalaudade vahele lennanud suitsukoni; ja toas olles kuulen, et ta on duši kinni keeranud ja naeratan ja panen kohvivee keema.
Ning pärast seda, kui ma olen postkontori töötajalt tagasi küsinud ümbriku, mille ma äsja olin kinni kleepimata luuki visanud, pean ma tõdema, et issand, ma olen tõesti lolliks läinud... vabandavalt punastama.. ja siis naeratades lahkuma.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment