I'll follow you until you love me.

Ikka juhtub, et kaks nädalat järjest ei leia piisavalt pühendumust, et midagi kirjutada. Ega ma ei teeks seda praegugi, aga kuna blogi kirjutada on parem kui kirjutada oma kapist välja tulemise lugu, siis ma olen veel tunnikese jagu the Queen of Procrastination.

Jõle raske on analüüsida maailma ka kõige suurema ja parema kohvikruusi tagant, kui juba kolmandat päeva on väljas 25 kraadi sooja ja päike lõõskab. Ööl vastu pühapäeva vihtus niimoodi äikest, et mina va jänes olin sunnitud kardinad ette tõmbama ja nad on mul nii paksud, et mingit päiksekiirepoegagi ei tunginud läbi, mistõttu oma silmad tegin ma lahti alles kolmveerand kaks päeval. Üks film, kaks kohvi, pool pitsat, mõned pannkoogid ja üks õe visiit hiljem oli mul juba peal see nukker "another wasted beautiful day" tunne. Sellistel hetkedel ma igatsengi Katit, sest tihti ei ole aega ega tahtmist ennast kesklinna vedada, tahaks kellegi kodulähedasega lihtsalt päikese käes peesitada ja rääkida maailma kõige vähetähenduslikematest asjadest..

Hämmastav on avastada ühtäkki, et kuramuse püss, ma lähen nädala aja pärast Londonisse. Hästi veider, sest ma olin arvestanud, et ma ei saa sinna üleüldse ja et esimene hetk lähen ma Eestist ära alles 25. juulil Kopenhaagenisse. Ma arvasin, et mul on veel all the time in the world, et mitte midagi teha. Sealjuures ei arva ma vähegi, et ma LDNis kuidagi asjalik oleks, aga tegelikult oleks vaja näkku vaadata mõnele väikesele EGNi asjakesele ja projektikesele ja ka sellele workshopile, mida me Kopenhaagenis tegema hakkame..

Jah, nendele siis, kes veel informeeritud pole. Lõpetasin vahepeal gümnaasiumi keskmise hindega 4.6 ja keskmise eksamitulemusega 88.2, lilled, kes veel toonud pole, võib toomata ka jätta, parem võtame ühe õlle. x) Vanemad ehmatasid mu poolsurnuks, sest tänu vahepealsele tädiks saamisele olin ma juba loobunud mõttest, et ma võiks lihtsalt minna mõneks nädalaks Londonisse Kati juurde lällama, sest mainiti, et tõenäoliselt ma ei saa isegi EGNi esindajana Stockholmi minna augustis. Aga.. paistab et asjaolud muutusid.

Ja mis sest, et Katil pole mind võib-olla isegi kuhugi majutada ja et ta tõenäoliselt poole ajast tööl on.. ma ülimalt ootan seda. Sest ma olin juba arvestanud, et tõenäoliselt tuleb üks jõle lame suvi. Erinevate sõpradega erinevates paikades (enamjaolt siiski Tartus) joomine. Pluss Katre läheb reisu peale ja Six läheb varem või hiljem reisu peale ja Milfred on üldse päälinnas. Ja nüüd ma saan minna linna, kus ma võin olla ka täiesti üksi ja mitte tunda end üksikuna, sest selles linnas, ma usun, on kõik inimesed teatud määral üksi.. Läbikäiguhoov, nagu Katja ütles.. Ning kõigele lisaks on mul ka võimalik astuda läbi Ene juurest Birminghamist, kui tahtmist peaks tulema.. Või võtta Saffiku põlvel üks pint Brightonis.. :) Selle nädala ilmateadet vaadates lubab Londonisse konkreetselt 27 soojakraadi ja päikest, aga noh, teada värk, et selleks ajaks kui ma kohale jõuan, siis vaatab mulle vastu good ol' england ja 2-nädalane udu.. aga vahet pole, ma riskin.

Lisaks koolilõpetamisele jõudsin ma vahepeal käia kahel lõpupeol, kord klassiga, kord lennuga. Klassi oma oli 2 päeva sauna, sääski ja õlut, sitt kirjanditulemus ja veel sääski ja õlut. Lennu oma oli ühe koha peal istumine, esimest ja viimast korda mingite inimestega rääkimine ja oi kui omamoodi romantiline koju saabumine. Ma olen tundnud seda suveromantikat, mis väljendub selles, et sa hääletad õhtupoolikul Pärnusse ja sind võetakse vanasse sportautosse ja sa sõidad Runaway Traini saatel päikeseloojangusse, suitsetades samal ajal katuseluugist välja mentooliga slimse.. seekordne romantika oli kõige selle vastand.. seekordne romantika oli Otepää käänulised ja tõusvad-langevad teed, sinus peituv kerge promill ja absoluutselt igasuguse mõttetegevuse nulliv tümakas - suunaga päikesetõusu poole.. Kogu tee koju oli mul näos maailma kõige suurem ja mittemidagiütlevam naeratus, mis väljendas ainult teadmist, et üks kõik, kui sitt või valus või lootusetu võib mõni päev olla, selliste hetkede nimel tasub elada.

Jaanipäev oli näiteks üks nendest juba ette täiesti lootusetult perse keeratud päevadest. Sa ärkad ja kõik on läinud ja esimene hetk sa oled õnnelik.. teed oma kohvi ja vaatad rõdult pühasse vaikusesse oma hommikusigareti saatel. Ühel hetkel hakkab aga see vaikus liiga valjuks muutuma ja sa saad aru, et täna lihtsalt pole sinu päev. Kõik juba ammu sõidavad oma või sõprade maakohtadesse ja kuulavad pagassist tulevat õllepudelite kolinat ja sul pole endiselt aimugi, mis sinust saab, sul on ainult lootus, et grupp inimesi on selles teadmatuses sinuga koos. Ja kui me lõpuks õhtul kuskil seitsme-kaheksa vahel startisime oligi tuju jõudnud erilisse püha ükskõiksuse staadiumisse. Paar katset ükskõiksusest heasse pittu ja tujju jõuda kukkusid lõpuks läbi ja nii ma vaatasingi juba kell kolm öösel kodus und. Aga ausalt, who cares - üks jooma kõik.

Lõpupidudele ja jaanipäevale lisaks võiks ma veel umbes kümmekonna läbu kirjelduse siia panna, aga fakt on, et ma enam ei viitsi. Nüüd ei olegi enam suurt muud kui (nagu geenius herr Saatpalu kord ütles) oodata, oodata, oodata.. (neid huuli?)

Seega ma nüüd lahkun, et pidada veel üks väike praznik, millest ma teile ei kirjuta..