It's the sound of my shoes.

Täna on esimene päev pärast laupäeva, mil ma lõpuks muusikat kuulan.

Tahaks teatud neidu siinkohal tsiteerida, et elu tõesti on seiklus. Teate ju küll, kuidas vahel ei juhtu nädalaid mitte kui midagi huvitavat ja siis äkki laseb Issand oma kraanid valla ja sajad asjad nõuavad su tähelepanu.

Veider. Ma mäletan seda momenti, kui Kristi peole sisse sadas ja ma võtsin ta liibuma ja seda sära ta silmis, kui ta siis ütles, et kahe(?) kuuga pole miskit muutunud. Ja mina.. mitte miski pole sama kui kaks kuud tagasi. Kaks kuud tagasi oli esimene kriis alles ukse taha jõudmas. Aasta aega oli saamas mööda ühest pilgust, mis kogu järgnevaks 12 kuuks kogu mu maailma enda haardesse võttis.

Nüüd. Ma ei oskagi nagu endaga midagi peale hakata..

planning everything for two,
doing everything with you,
and now that we're through
I just don't know what to do..

Niisiis ma sattusingi täna raamatukokku. Mõtlesin, et kui mul nüüd juba ongi kõik eksamid edukalt läbitud ja kui mul nüüd enam ei olegi kedagi, kellele tahaks automaatselt helistada iga kord, kui tekib mõte üks kõik mida teha, olgu selleks kas või linna kohal tühja õhu vahtimine, siis võin ma ju vähemalt üritada tasa teha kõik need korrad oma elust, mil ma olen ohanud, et "tahaks lugeda küll, aga aega ei ole.." Valik sai väga huvitav. Ma loodan, et ma neist ühegi lõpetan.

Aga see kord ongi kõik teistmoodi. Maailm lõpes maikuus ja nüüd.. ma teen inertsist asju, kohtun vajalike inimestega ja läbin oma väikeseid päevaseid rituaale, aga. Mida ei ole, on ootus uue päeva või parema homse ees. Ainuke mida ma tean, on see, et kui ma veel piisavalt pikalt kulgen, siis lõpetan ma varsti kooli ära. Ja siis ma teen veel pikalt midagi. Ja nii uskumatu kui see ka pole, aga minusugune paljasjalgne päikeselaps ootab sügist. Sest see on tõesti see ainus huvitav asi, mis mu elus tõotab midagi lähiajal muuta. Ma pole elu sees hoolinud nii vähe sellest, et mul on sünnipäev tulemas. Ja enam ei hooli ma ka sellest lõpetamisest, sest nii või teisiti on kool minu jaoks läbi. Ja suvi.. suvi on täidetud erinevate sotsiaalsete üritustega, kohtumiste, lõbustuste ja pidudega. Nagu iga suvi enne teda.

Ma vajan seda sügist. Mitte sellepärast, et see aitaks mul üle saada, nagu keegi vihjas. Minu enda jaoks. Ma vajan seda hetke, mil ma tulen päeva lõpus koju ja avastan, et perkele paska, mul ei ole mitte midagi süüa peale makaronide. Ja teha siis endale neid makarone hapukoore ja ketšupiga ning röövlikohvi, istuda aknalauale, süüdata sigarett, puistata tuhka makaronidest tühjaks söödud kaussi ja vaadata, kuidas päike selle võõra linna majade vahel loojub. Ning tunda ennast õnnelikuna. Üksi. Ilma kallima, vanade sõprade või pereta. Iseendaga koos.

Ma ütleks, et mõni päev on lihtsam, aga see pole päris nii. Pigem on päev jaotatud hetkedeks. On hetked, mil ma lihtsalt teen ja olen. On hetked, mil täiesti juhuslik stream of consciousness viib mu sinuni ja siis on valus hetk. Ning on hetked, mil täiesti juhuslik stream of consciousness viib mind sinuni ja siis on naeratuse hetk. Valusad hetked teevad viimastele ära.



Kõige veidram ongi see, et Family Guy on ju naljakas ka siis, kui seda üksi vaadata. Aga ma igatsen neid hetki, kui ekraan mustaks lõi ja ma vaatasin sekundiks otsa meie kahe peegelpildile.