..võib juhtuda kõik..

“That’s what’s so wonderful about being young, there are no mistakes, only research.”

Ma väga vabandan nende ees, kelle tee juba ära jahtus.

Ei oleks vist väga suur liialdus, kui ma ütleks, et viimane kuu aega on olnud mu elu üks intrigeerivamaid ja seiklusrohkemaid.. tõesti, ma olen vaadanud peeglisse ja näinud kõige kohutavamat punaseks paistetanud tatist ja läbimärga nägu.. ning ma olen avastanud end omaette istumas ja lihtsalt naeratamas.. ma olen tantsinud.. lava peal, Pride'i veokil, 1000-pealises massis, Cascada live'i saatel (:D), ühest mehest ja kahest naisest koosnevas burgeris, minu elu ilusaimate naiste top 3-e sattunud neiuga, inimesega, kelle lähedus pani sees kõik kihelema, üleseksualiseeritud lesbo-fresboga.. ja nii edasi. Ma olen istunud imeilusa linnavaatega squati katusel ja limpsinud siidrit, ma olen istunud Kopenhaageni munakividel ja vaadanud õllekõrvaseks ÜLIägedat feministlikku tšikikabaree gruppi, ma olen joonud ale'i tüüpilises inglise pubis ja haaranud Starbucksist ülehinnatud cappuccinot.

Ma olen nutnud heldimusest, nähes oma silmaga esimest meest maailmas, kes sai oma meessoost partneriga abielluda.. Ma olen kõndinud üle lava, hoides silti kirjaga "Estonia".. Ma olen kokku varisenud. Ma olen end tagasi kokku kraapinud. Ma olen end tundnud nii kuradi üksi, kui siin ilmas veel olla saab.. ma olen end tundnud osana suurest ja armastavast "perest".. mulle on plaksutatud.. ma olen püsti seistes teistele inimestele plaksutanud.. Ma olen päris mitu korda ärganud, teadmata päris täpselt, kus ma olen.. xD Ma olen vaadanud kordamööda ekraanile ja lavale ja ekraanile ja lavale ja saanud aru, et see tõmblev sipelgas seal on tegelikult Madonna.

Ma olen vedelenud keset Londoni ööd Kati kaisus, et öelda vähemalt kolm korda: "okei, nüüd jääme küll magama", et siis ikkagi edasi rääkida. Ma olen leidnud inimesi, kellega rääkides ma olen unustanud ennast neile otsa jõllitama.. Ma olen leidnud inimesi, kes on minus taas välja toonud 15-aastase oi-kuidas-tahaks-aga-veel-rohkem-nagu-kardaks pubeka. Ma olen kartnud ja oodanud ja samas üritanud mitte oodata üht kohtumist ja kui see juhtus, oli kõik.. lõpuks ometi Õige - piisavalt kaugel, aga ometi nii südame lähedal. :) Ma olen ärganud suures päikeselises Bullerby lapsi meenutavas toas, nurruv kass peas, soe käsi ümber. Ma olen ekselnud välja väänatud jalaga hommikuses Kopenhaagenis tervelt 4 tundi.. Ma olen naernud koos sõpradega, keda ma pole näinud 9 kuud. Kuradi päralt, ma olen end isegi vetsu lukustanud ja sinna magama jäänud.

See on elu, ma ütlen.

Natuke nukraks teeb, kohati. Sellest kirjutamine võttis nii kaua aega, sest see on nii kibemagus. See oli ja on kõik niivõrd ülivõrdes suurepärane, aga samas on see kõik juba eilne päev. Ja üleeilne. Ja nii edasi. Kuid sellest lahti lasta on nii äraütlemata keeruline..

Aga ma tean, et mäng pole veel kaugeltki mitte läbi. Sest juba esmaspäevast algab Tartuff, mis on alati olnud üks suve armsamaid osasid - sõbrad, pleedid, jägermeister, kvaliteetfilmid ja no olgem ausad, Zavood. Kõigele lisaks olen ma kogu selle aja üksi kodus. Ja kui too nali läbi saab, võtan ma oma paar asja ja motiveerin end veel nädalakese jagu Stockholmis. Ja kui ka too nali läbi saab, siis võtan ma paar asja veel ja kolin üleüldse päälinna. Oh my-my.

Kõik on alles ees. :)