My delirium..

Jah, ma olen teid nälga jätnud. Tunnistan üles, my bad.

Vahepealsest siis täpselt nii palju, et kui keegi veel ei tea, siis ma elan nüüdsest Tallinnas. Käin Tallinna ülikoolis. Elan imearmsas Kalamaja korteris. Istun loengutes 200-500 inimesega. Hoian silma peal ühel ilusal Tallinna neiul. Igatsen oma sõpru rohkem, kui ma arvata oskasin.

Ses suhtes, et tõesti, tulge külla. kui sul ikka on kursusel üle 150 inimese, siis on päris keeruline endale seal nii kiiresti sõpru genereerida. iga päev on lihtsalt uued näod. või võib-olla olen ma lihtsalt misantroobiks muutunud. mul on härma-aegadest nii sees see teadmine, et kool ja seal olevad inimesed on hoopis teine teema kui minu inimesed. aga nüüd vist väga selle suhtumise peal enam edasi sõita ei saa, sest tallinnas ei ole minu inimesi. Õigemini on, aga vähe.

Aga ei, ma ei kaeba. Tegelikult on mul kõik ülimalt hästi, kui nüüd endiselt välja jätta see katkine kraan, mis sunnib mind mullivannis nõusid pesema. Kuid ka sellega tegeldakse.

Ning see on vist see koht, kus peab tunnistama, et ma olen päris.. armunud. x) Vähemalt piisavalt udupea, et ühest inimesest mõeldes kogu ülejäänud maailm ära unustada ja siis julmalt hunnikusse astuda.. xD

Ja samas.. natuke nagu oleks katki ka..
ah. ma ei tea. täiskasvanud iseseisva inimese elu on ikka ütlemata põnev. :D