Dancing with the enemy.

Oh, dear lord. Täna lihtsalt ei ole minu päev.

Trepikoda remonditakse endiselt. Ärkasin selle peale, et ma mõtlesin, et mu korteri ust murtakse maha. Ma loomulikult mõtlesin, et magan veel kümme ja veel kümme minutit, aga iga natukese aja tagant ärkasin ma veel suurema ehmatusega, ehk siis ma otsustasin alla anda.

Pea kogu ülejäänud päeva jagu ajumahtu läks artikli kokkumunsterdamisele. Mistõttu olen ma terve õhtuse osa päevast olnud nagu peata kana, iga natukese hetke tagant peaga vastu posti jooksmas. Näiteks - saada MunnPollilt trahvi kohas, kus nad mitte kunagi ei passi. Olles sõitnud vähem kui ühe peatuse. Vähemalt olin ma alandlik nagu peksa saanud kutsikas ja sain vähem trahvi, aga no tõesti, mõistus, tule koju!

Siis ilmnes taaskord kõigile teada fakt, et matemaatika ega üleüldine loogika pole tõesti mu tugevaim külg. Ma valmistasin end ette koosolekuks, mis minu väikese aju loogika põhjal pidi hakkama kell kuus, aga kae perra. Kell kaheksa. Seega sain ma kaks tundi veeta puhtalt Reval Cafes juues üht lattet ja kuulates suurepärast muusikavalikut a la "Sellest saab meie suvi". Ja nüüd ma istun siin endiselt. Veel vähemalt tunnikese. Viimane lugu playlistis oli "Kung fu fighting". Mu pea plahvatab.. üks, kaks.. kohe.

Kogu Tallinna-elu hakkab alles nüüd tuure üles võtma. Neljapäeval läksin loengusse ja Six mainis MSNis, et ta on nüüd raamatukogus ja hakkab tulema. Ilmselgelt olin ma eelmisel nädalavahetusel Tartus olles suurima rõõmuga teda külla kutsunud, aga vot, näed, ise päris täpselt ei mäletanud sellest midagi. Kuid päev läks kohe sekundi pealt paremaks, tiirutasime hetke Sixiga kaltsus ja komistasime Kustasele otsa. Sai lõpuks tutvutud ka legendaarse Kalamaja pargiga, mis on sõna otseses mõttes mu maja ees ja kuhu ma pole siiani jõudnud. Hea avastus ajaks, mil õues on juba liiga külm, et roheluses aega veeta. Oleks ma aktiivne, saaks ma nüüd seal jooksmas käia. Oleks tädil rattad all, oleks tädi omnibuss.

Igaljuhul tekkis seejärel kohe mõte korraldada lõpuks ära ka soolaleivakas. Mis läks lõppkokkuvõttes väga hästi. Inimesed jäid kõik väga fashionably hiljaks, ehk siis jõudsid täpselt siis, kui ma kõigi oma asjadega valmis olin saanud. Suurem enamus rahvast oli muidugi Tartu kandist, milles võib muidugi ka süüdistada kahe päälinlase saabumata jäämist. Aga see selleks, vallatus viis meie tee lõpuks isegi X-i (kui teaks ka, miks), aga see trall jäi lühikeseks, sest mina kui ainus rahaliselt arvestatav inimene olin oma pangakaardi koju jätnud. Tagantjärele mõeldes oli see loomulik õnnelik juhus, sest nelja rahatu inimesega oma kulul X-is juua oleks mu viinud pankrotist järgmisele tasemele..

Laupäev möödus seejärel, nagu te isegi arvata võite, sügaval teki sees. Õhtuks planeeritud kursapidu lendas kõrge kaarega uppi. Kõigepealt selle kohani jõudmine nullis mu tuju nii ära - uriinihõngulises trammis, saatjaks kuuene kamp vene noormehi kes sisustasid kogu teekonna teistele sõitjatele otsa kukkudes. Pärast bussilt maha õiges peatuses ja - nüüd mis? Mu ees oli terve hunnik Nõmme metsa ja null edasisi koordinaate. Peale umbes pooleteisetunnist ringi uitamist mändide vahel ütles mu kannatus üles ja ma hakkasin koju astuma. Nõmmelt, tuletan taas meelde. Iseenesest oli teekond väga lihtne, otse mööda Pärnu maanteed.. aga esimene maja, mille numbrit ma märkasin oli 368. Iseenesest oli täitsa põnev, sain teada, et Tallinnas on selline linnajaotus nagu Kitseküla ja bussipeatus nimega Vanahallimehe (?) ja midagi väga humoorikat veel, mis hetkel ei meenu. Trammipargi sain oma silmaga kaetud. Loomulikult läks mu pidu iseendaga palju põnevamaks, kui ma Pärnu mnt 200 juures oma pudeli veini lahti koukisin. Ühel hetkel oli tunda küll, kuidas jalad lihtsalt liiguvad ühtlases tempos, aga ülejäänud keha ei saa enam üldse aru, mis toimub. Ütleme nii, et koju jõudes oli päris paras purjuküla. Ja järgnev hommik ja päev oli täielik deja-vu laupäevasest hommikust ja päevast. Ainult vähem inimesi oli toas.

Oh õuduste õud. On aega minna kõhtu täitma. Õhu ja armastusega tõenäoliselt, as in ma tühjendasin pohmapäevadel oma külmkapi kõigest, mis vähegi hamba all ei kisanud.

Ei, samas, kõik on ikka väga hästi. Üksi, aga mitte üksildane. Ja isegi ei kurvasta, et kursapidu jäi mu jaoks ära, sest mul on iseendaga tõesti tore viimasel ajal. :) Ja seda ma siit linnast ju otsima tulingi. :)