Get your body beat.

Miskipärast oli mul enne silme ees sähvatus, mis ütles mulle, et kui keegi peaks mulle helistama ja küsima, mis ma teen, siis ma peaks vastama, et leban kodus tugitoolis ja joon apelsinimahlaga tehtud jäätisekokteili. Ega reaalsus palju halvem olegi, istun padja peal nagu printsess herneteral ja söön murakajogurtit. Ja mõtlen, et ausõna, ma teen seda ainult selleks, et rahuldada teie uudishimu, vastasel juhul teeks ma midagi harivat ja ilusat, loeks näiteks Orwelli või õmbleks oma kleidist endale mantli.

Media player surub vägisi melanhoolset muusikat mulle peale, alustades Guano Apesiga ja lõpetades Placebo ja Coldplayga, mina vägistan vastu üdini positiivset ja happy-hippy muusikat. Ja noh, mina võidan. :)

Ehk siis nagu te eelmistest lausetest välja võisite lugeda - ma olen jõle õnnelik.

Põhjuseid selleks on mitmeid. Näiteks oli mul nii üliproduktiivne kolmapäev, et ma premeerisin end lausa kaltsukatuuriga. Eesmärgiks oli leida ballikleit, lõppkokkuvõttes tulin ma aga ära kahe teise hilbuga, sealjuures omades kinnisideed, et kui ma tahan endale punast šotiruudulist mantlit, siis ma ka saan endale selle, mis sest, et see tegelikult kleit on. :P Ja lõpuks, minnes endale süüa ostma, ei saanud ma ju ometi Seppäläst mööda jalutada ilma ropu raha eest pesusahtlit uuendamata. Õhtul veetsin aega ilusate inimestega noorte kunstilise joomarluse väljapanekul ajakirja Libe Raal Tartine ilmumise puhul ja seejärel kasutasin võimalust põhjalikuks psühhoanalüüsiks.

I don't have a plan, I've usually got one.
Järeldus on sama, mis ennegi mainitud - ma olen õnnelik. Ilma suurema sihita, ilma viisaastakuplaanita, täpselt hetkel käes olevas hetkes. Ja ma ei tea ette järgmist sammu, kuid seega ei ole mul ka utoopilist tulevikuvisiooni, mis oleviku trööstituks muudaks.

Ja kurat, eile oli hea pidu. Ehk siis järjekordne Beats from the Vault. Millele eelnes ülipikk tööõhtu, Endla teatri Rock'n'Roll, mis oli täis oi-kui-head muusikat ja millel oli ka tõesti hea sisu. Aga pidu - kõigepealt pikk armas vestlus Malluga, seejärel riputasin end Merka kaela ("Ütle mulle, kui su naine tuleb, ma ei tahaks peksa saada" xD) ja siis tantsisin, silmad kinni, ilmselges eufoorias, tunde. Vahepeal tegin silma lahti ka, kiikasin hetkeks Päikest, veendusin, et mõni inimene on tõesti nii ilus, et lausa haiget teeb ja siis tantsisin edasi.

Kõigele lisaks on mu maailm rikkam ühe ilu võrra. Aga sellest juba kaugemas tulevikus. :)

Järgmine laupäev on aga juba pidu ja loodetavasti neiu Marodöör siinpool Eestimaa otsas ja saab jällegi ainest igasuguseks koomuskiks. Seniks aga head ööd, mind vaevab pannkoogihommiku ootus. :)