Kui ei oleks reede öö vastu peolaupäeva, ma ei oleks kella kuuest saati üleval ja käinud koolis ja tööl... ja saanud endale just Mihkel Raua sõnulseletamatult intrigeerivat sitta loopivat sarkasmi täis raamatut, siis ma kirjutaks, kuidas elu on.
Well, I'm still standing. Jõle tore on mõelda kõigile asjadele, mida peaks jõudma, aga siis tuleb reality check ja ma saan aru, et ma ei olegi sel päeval võimeline muuks kui vaimumaailma avardamiseks ja magamiseks. Pärast taolist päeva järgneb aga activismus maximus, näiteks leidsin ma end tänu elu irooniale neljapäeval Vanemuises, kohas, kus ma juba viimased 3 aastat töötanud olen, töövarjuna. Tuleb tunnistada, et jah, ega ma tõesti suurt palju midagi uut ei õppinud, aga ma sattusin vähemalt õige inimese juurde õigel ajal, kuulmaks ligikaudu 5 tundi kaunis, kuid tavainimesele mõistetavas keeles inspiratsiooniloenguid (mida saab ka muidugi amazon.com-ist, aga üldjuhul hinnad alla 25 $ ei jää).
Täna on olnud ootamise päev. Kõigepealt tuli viie astronoomilise tunni jagu oodata, et nad ometi otsa saaks. Siis tuli oodata kirja, mis, jumal tänatud, siiski lõpuks saabus. Siis ootasin ma tööl kõigepealt inimest, kellele naeratada, seejärel vaimuerksust, mis silma lahti hoiaks. Ja noh, siin ma nüüd siis olen oma vaimuerksuse hunniku otsas - ootan und.
Kuid nagu ma juba enne mainisin, ma võtan oma uneootuseajaks Mihkel Raua kaissu.
Ning et jumala eest ei saaks mööda minna ühtegi postitust ilma innaajas puberteediku sisimate salamõteteta.. ootan hetke, millal kaisu sees Mihklipoisile enam ruumi poleks.
1 comment:
Pisike. :)
Naerata isegi kui ei tule inimesi kellele v6i kelle pärast naeratada. Elu on ilus, ilm on ilus ja sina oled veel ilusam. ;)
Post a Comment