Look at the stars, look how they shine for you.

Olgu. Võtan süü omaks.
Siis, kui mul oli hullumiseni vaba aega käes, siis puudus muusa. Elu ei ole läinud üldse eriti igavamaks, aga.. sõnadesse see enam ei taha formeeruda.
Ja nüüd kui ma siis mõtlesin, et võiks ju ometi.. nüüd mul ei ole aega.

Homme ongi juba ball. See tingib selle, et ma käin ja koristan täna jälle päev otsa kontsakingades. Iseenesest peaks see aktsioon kuuluma kingade "sisse käimise" nime alla, aga tegelikkuses ma lihtsalt harjutan end faktiga, et ma hakkan õige pea nende 2 numbrit liiga väikeste kaunidustega jooksma, hüppama, tantsima ja väikese maja hüsteerilistest treppidest üles-alla siblima.

Ja praktilises mõttes - kuna me ju kõik teame, et üks Madle kõige halvemini toimivaid elufilosoofiaid on "aega on selle kiire asjaga...", siis on järgmised kaks päeva kuni homme õhtul 20.00 algava ballini väga närvihaigelt ära sisustatud. Ma läksin lausa nii kaugele, et tegin endale 'to do' listi, et selle kallal oma koordineerimisvõimeid rakendada. Ehk siis üritada tegevused enam-vähem võrdselt kahele päevale ära jaotada ja teha endale mingi loogiline liikumistrajektoor. Eh - time management courses/extra hours - christmas present, anyone? xD

Liikudes eelmiste lõikude tuules, ei hakka ma kirjeldama neid mind viimase nädala jooksul tabanud emotsioone, õigemini nende äärmusi ja selle põhjuseid. Nutt ja hala, ma võtaks ja kiruks Eesti ühiskonda.. aga noh, milleks ma siis kirjandeid kirjutan, eksole.
Seetõttu tahtsin ma ka ühe enda jaoks emotsionaalses mõttes raske kohustusega eile öösel ühele poole saada, kas või unetundide arvelt. Mulle aga ei võimaldatud seda ja seetõttu olen ma praegu.. kahevahel, kas seda teadmata ajaks edasi lükata - vahet ju pole, kas inimene saab saadetise täpselt jõuluajaks või natuke hiljem - või võtta see kohe praegu ette ja tõenäoliselt rikkuda vähemalt pooleks päevaks oma tuju. Arvestades, et hommikul selle peale mõtlemine peaaegu nutu kurku tõi - ma arvan, et ma lähen parem juukseid värvima tõesti.

Eilsest jõulupeost ei tahaks ma üldse rääkida, sest see oli iseenesele füüsiliste vigastuste tekitamiseni igav, aga ma ikka pean, sest ma tahaks veel kord tänada Murit, kelle kingitud rummi ja trühvli kohvi joomise ma just lõpetasin - no for real, see oli jumalik. :)

Funkytown!