Vilniuseromantika iseendaga

Labas. Madle Hädaabi raporteerib seekord Vilniuse kesklinnast.

Eelmise postituse järel hakkas, nagu Six ennustas, kõik laabuma. Asjad kokku ja kalli juurde. Õdusa-koduse romantika asemel suruti mulle aga pihku Ti Amo ja varsti leidsin ma end Illegaardist ja veel natuke hiljem, enda suurimaks üllatuseks, võeti mult ka klubisüütus. Meeldiva üllatusena olime me aga hommikul kell 6.20 kõik bussijaamas ja kokku hoidmine oli jõudnud staadiumisse, kus meil oli ka kollektiivne pohmell ja magamatus. xD

8 tundi bussisõitu hiljem tervitas mind esimest korda elus Vilnius. And. Now what? Selgus, et keegi täpselt ei teadnud, mis edasi peaks saama ja kuhu me minema peaks ja et kohalikud ei teadnud ka, mis kell me saabume. Väike nõutusemoment ületatud, hakkasime oma kodinatega matkama ja avastasime end õige pea kolmetärnihotellist, kus kahele inimesele mõeldud toas oli nelja inimese jagu voodikohti ja olemine õige luks.

Tutvumine ja töö möödas, õhtusöök söödud ja pidu toodi otse kätte. Üldjuhul oleks ma tõenäoliselt end üsna nürilt tundnud, et geipidu ja inimesed paaruvad ja poolduvad ja minu kallis pidutseb 8 tunni sõidu kaugusel, aga seekord andis korralik ja truu olemine võimaluse lähemalt tuttavaks saada kõige šefimate lätlastega ja end lihtsalt oimetuks tantsida. Hommik oli kõike muud kui heinane, jooksuga pessu ja jala pealt hommikusöök sisse ja uuesti tööle. Positiivne oli selle kohtumise juures ennekõike see, et väga suur osa rasketest mõttetöödest ja ajurünnakutest oli eelnevalt juba Siguldas tehtud, seega nüüd oli rohkem tegemist detailidesse vaatamise ja kordamise ja kontrollimisega. Pärast lõunat hakkas aga ülimalt mõnus minifilmifestival, eranditult väga suure kunstilise ja emotsionaalse väärtusega filmid ja ka palju täielikke naerukohti. Üks näide on siin - The Saddest Boy in the World. Filmide vahel sai ka väike linnatuur tehtud, kõrgele mäkke ronitud ja seal jõudsin ma ka järeldusele, et ma veel tulen siia õige pea tagasi, seekord juba Roosi näpu otsas.. :)

Õhtusöök oli kirjeldamatult lahedas Havana Social Clubis ja pidu seekord kodune ehk hotellitoas. Hommikul tabas mind jällegi üllatuslik asjade pakkimine ehk siis seekord jäi isegi jooksu pealt söömine ära. Natuke praktilisi asju sai veel korda aetud ja oligi lõunaaeg. Eestlased lahkusid, mina jäin veel filme vaatama. Seekordne lemmik oli Neurotica - suurepärane võimalus inimeste peas ringi uurida. Kuid lõpesid ka filmid ja varsti leidsin ma end õhtuses Vilniuses orienteerumas oma kümnekonna kilo kodinatega (tõesti, Mose, parim ajastus xD), üritades üles leida oma järgmist öömaja.

Aga õnn ja rõõm, kui ma siia kord jõudsin. Korter on katedraalist üle jõe ilusas uues kortermajas. Sattusin naabriga koos lifti ja kui ma korteri ust tema kõrval lahti tegin, siis vaatas ta mind küll sellise näoga, et kohe-kohe saan ma politseile aru anda. xD Pikemalt mõtlemata ronisin klaasi valge veini ja šokolaadiga vanni ja seejärel nautisin rõdul vaadet suurele spordihallile. x) Nüüd, 11 tundi und hiljem kutsuvad päike ja seitse soojakraadi mind õue. Ainuke mõte, mis peas kumiseb, on: wish you were here..

Edit: antud blogi ilmub suure tõenäosusega ka voldikus "Miks on hea olla geiaktivist" :D