Purple Lens Game

Kuulan kahtlaselt videomängumussi meenutavat elektrot ja mõtlen, et millest küll südant puistata.

Kirjandieelsed päevad möödusid eranditult värskes õhus lustides ja ohtralt Sherwoodi tarbides. Nende päevade kohta on nii palju häid ja sooje tundeid, aga ma ei hakkagi üritama neid lahti kodeerida ja sõnadesse panna. See oli lihtsalt jätkuks eelmise postituse mõttele, et everything's gonna be alright. Kevad jõudis aga lõplikult minuni, kui ma öises ja kevadsoojas Tartus kalli ratta pakikal mööda kesklinna kruiisisin ja natuke oli hirm, aga kõvasti rohkem oli joovastav.. :)

Kirjand.. aeh. Raisk. Ma ei oska vastata kõige lihtlabasemalegi küsimusele, et kuidas läks. Sest üldjuhul ju tunned kas või ise, kas endast välja surutud ja sõnadesse pandud mõtted ka mingitki väärtust omavad. Seekord oli aga polnud mingeid emotsioone. Hea seegi, et kui tavaliselt istusin ma esimesed 2 tundi ja põrnitsesin enda ette ja ei kirjutanud pea sõnagi, siis seekord oli juba 45 minutit peale kirjandi algust teema valitud ja mõtteid kamaluga. Teemaks sai siis võetud oi-kui-sügavamõtteline "Sündmused muudavad inimest." Kirjutasin bioloogiast ja laste imestamisvõime kadumisest ja industrialiseerimisest ja loomulikult majanduskriisist ja.. ja avastasin just, et kirjutasin tsiteeritud autori nime valesti.. :) oeh.. ma ei oska lihtsalt mitte midagi oodata. Tunne on selline, et see ei olnud kindlasti parim kirjatöö, millega ma hakkama olen saanud, aga sõltuvalt inimesest.. äkki meeldib ja siis on ju kõik hästi.. :)

Peost ja pillerkaarest ainult nii palju, et kõigile suurtele plaanidele vaatamata ma lihtsalt magasin selle õhtu maha. Mitte küll kõige rahulikuma unega, sest keegi nimelt otsustas kell viis hommikul Piiblit lugema hakata, aga siiski kohati magasin. Ning siis loivasin koju ja magasin ka draamaöö maha. Ning jah, ma olen teadlik sellest, et see oli maailma kõige lahedam üritus tõenäoliselt, aga mind ootas esmaspäeval mulle isiklikult ääretult oluline 2-tunnine Iris Frolovi tantsuworkshop ja ma ei oleks seda lihtsalt üle elanud pärast 3 magamata ööd. Jaaah.. workshop. See oli kuratlikult raske isegi värske ja puhanuna, ammugi ei aidanud kaasa elajalik kuumus ja oma 30 osavõtjat, kes viimse õhu ka ära hingasid. Aga vägev ja inspireeriv oli see sellest hoolimata.

Öölaulupidu sai ka kevadiselt värskel künkal soojas öös mööda saadetud. Sinna juurde veel killuke hooviromantikat ja järjekordne rahutu öö ja järjekordne ebaloogiline ärkamine.. ning siis. tohoo üllatust - randa, päikest võtma. Sain oma esimesed killud päikest, loomulikult näkku, ikka põskedele ja ninaotsale. Pipi. :)

Nüüd siis tegelen aktiivselt põetamisega ja iseenesest naudiks heal meelel kevadet, kui ma ei oleks just liikuv selja- ja päävalu käes kannatav rauavaegusehunnik. Valuvaigistid on ka otsas, no nutt ja hala. xD Aga ma lähen nüüd ja tegelen ühe vaesekesega, kes on veel halvemas seisus kui mina.

PS. Mallu. Meie mõte saab teoks!!! ^^