Leap of faith

Ma muudkui alustan nende postituste tegemisega, aga ma ei jõua kunagi kuhugi välja. Ometi aga on maikuu ja mu enesetunne ütleb, et peab prööskama.

Inglise keele eksamile eelnenud viimased päevad said mööda saadetud sisetingimustes küll, aga tehes kõike muud kui õppides. Kõigepealt vaatasin kurvalt ja oskamatult pealt, kuidas ollakse katki, siis aga.. tuli 1. mai. Ja antud hetkel on mul kahju, et mu vanad blogipostitused on lukus, sest muidu te võiksite teha ajahüppe 2008. aasta maisse ja loeksite taas neid sõnu, mis tõstaks justkui sentimeetri võrra maast kõrgemale oma elevuse ja ootusärevuse ja kihelemisega. Ühesõnaga, väikeste mööndustega (xD) sai aasta..

Mitte ei saa pärssuda. Loen neid vanu postitusi ja naljakas on mõelda, kuidas tunded.. muutuvad täiskasvanulikumaks. Sest see, mis sealt kõlab, on pannkoogihommikud ja nina kõrvas soojendamine ja nüüd, see on.. lihtsalt tahtmine teha kõike õigesti, nii et tal oleks hea, soe ja turvaline. Isegi kui see tähendab nõude pesemist, mida ma jälestan.. kodus olles. Aga süda on ikka teda täis, nüüd, kus elu on igasuguseid keerdkäike ja korrektuure sisse teinud.

See postkaart ilmus siin blogis aasta tagasi, mäletad? Ja nüüd, aasta hiljem.. on mõningad asjad siiani muutumatud.. see hoomamatus, ebakindlus, teadmatus - nad on rohkem olemas kui eales.. take a leap of faith with me.. mis iganes Elu meile ka toob.. :)

Inglise keele eksam läks vist valdavalt hästi. Ei hakka üldse sõna võtma selle koha pealt, et minu arust ei olnud nii kohutavalt raske, et sellest kohe uudist kirjutada.. Aga jah, ei hakka võtma miskit. Olen lihtsalt endaga rahujalal.

Kogu nädala lõpp ja alguski olid nii.. päikesepaistelised ja õnnelikud. Ja ausalt öeldes, ei kurda praegugi, olgugi et värske ja rohelise muru ja siidripoisi asemel aega natuke morbiidsemas keskkonnas mööda sai saadetud. Mul on hea meel, et asjad lõpuks nii lahenesid.. x)

Täna sai mööda Tallinnat traavitud, üle pika aja end natukenegi asjalikuna tuntud ja.. tjah. Olgem ausad, kohati on kahju, et pidev Tallinna-vahet siiberdamine otsa sai. Eriti arvestades, kui nõmeda ja külma perioodi otsa see sattus ja kui palju-palju romantikat saaks praegu pääkolu sisse loojuva päikese saatel rongi ratastel ragistades.. või üleüldsegi hääletades, mida ma pole teinud sellest ajast saati, kui ma üritasin Tallinna minna ja sinna ei jõudnudki. :D Ja see suhtlusvalmidus oli.. positiivne üllatus. :)

Kuid oma romantikat pean ma saama ja selleks on mul juba kolmandad plaanid ja ärge muretsega.. süda on mul ikka õiges kohas. :)

Päeva lõpuks ma mainiks veel, kui sucker on teha eksamit oma lemmikaines ja mitte viitsida selleks õppida. See ühiskonnaõpetuse õpik lamab ustavalt mu kõrval juba ma ei tea kui mitmendat päeva. Mulle meeldiks kui ta lamaks mu pää sees. Ma arvan, et täna öösel panen ma ta padja alla. Ma arvan, et ma lähen võtan nüüd oma kolmanda siidri. x)

Elu.. on lihtsalt nii imelik.. nii kuradi veider ja arusaamatu ja absurdne ja pisarateni kurvastav ja jällegi rõõmustav, et mul on hea meel, et me kõik seda tunda saame. Iga kõige väiksemgi hetk, mis paneb meid mõtlema; kaks pilku, mis kohtuvad selleks, et mõista ja koos naerma hakata.. Inimesed, kes leiavad tee sinuni hetkel, mil sa seda kõige vähem oodata oskad.. kas või see üliebamugav ja kohmetu tunne, kui sa aru saad, et su vasak kannikas hakkab surisema.. xD kurat, ma armastan elu.