Ma pole vist eales omadega rohkem ummikus olnud kui antud ajahetkel oma elust.
Selles teadmises pole midagi uut, küll aga hakkab lõpuks kohale jõudma see hirm. Et mida nüüd. 20 aastat tagasi poleks just erilisi valikuvariante olnud. Nüüd on neid.. liiga palju. Jääda Tartusse ja käia tööl ja trennis ja tegelda EGNiga; jääda Tartusse ja minna ülikooli; minna Tallinnasse ja ülikooli ja tegelda sealt EGNiga; minna Inglismaale ülikooli; minna Inglismaale Kati kaissu ja teha eimidagi, aga olles vähemalt ära; kolida Tibu ja Sirtsu juurde palmi alla; minna omal käel Lõuna-Prantsusmaale; kolida Millu seltsi ükskõik kuhu hispaaniamaa kanti; minna vabatahtliku teenistusega kuhugi kaugele maale pedesid päästma.. oeh. Ma ei suuda. Rääkimata sellest, et sinna kõrvale tuleks välja mõelda, kas minna üksi või loota kellegi toetavale käele.. ja kui minna üksi, siis.. kaotatud iseseisvus, leidjale vaevatasu.
Ma ei ole kunagi täpselt teadnud, kes ma olen või millisena ma oma elu näen, aga siiani on kõik läinud väga lihtsalt ja selge ettemääratud raja järgi, sest sa lihtsalt eladki kodus ja käidki koolis ja muud sinult ei oodata ja muud pole sul tarvis tehagi.
Nüüd on lihtsalt.. auk. Ma olen kahjuks selle koha pealt stereotüüpne kaksik kah - ma tahan kõigest natuke teha ja natuke osata ja natuke teada, õigemini tahaks isegi kõigist eelmainitutest palju, aga .. mul on ainult üks elu. Ja kõigest natuke tähendab ka seda, et ma olen selles kõiges keskpärane.
Tegelikult on viimastel päevadel olnud näha küll mingeid iseseisvusealgeid, mis koputavad südametunnistusele ja ütlevad, et mine ja jäta.. tee kapp tühjaks vanadest riietest ja viska ära kõik vanad asjad, mida sa juba aastaid asjatult alles hoiad ja hakka lihtsalt astuma.
Kõigele lisaks suutsin ma just oma juuksed blondi värviga brünetiks teha. In what universe other than mine would the system work that way?
Edit:
Ma ei saa endast lihtsalt üldse aru. Tunnike tagasi ma mõtlesin oma asjadest ja tulevikust ja tundsin valmisolekut astuma julgeimaid samme, mida ma eales astuks. Ja nüüd, telefonikõne hiljem, on mul klomp kurgus ja süda raske ja tunne enneolematult tahtejõuetu. Tahtmine taas jõuda tagasi sinna turvalisusse, millest ma veel hetk tagasi olin valmis loobuma.
3 comments:
well...mina arvan asjadest nii, et oota ja waata. 2ra selle ylikooli minekuga kiirusta. lase aasta wahele. sest et ma tean rohkem kui yhte inimest (mina kaasa arvatud), kes l2x suure hurraaga ylikooli ja siis leidis, et persse, see ei olegi see, mida ma elult tahan.
samas ei ole ka see v2lismaale p6rutamine mingi lust ja lillepidu, see on in a way weel hullem, sest siis peab absoluutsest nullist alustama.
yhes6naga...minu soovitus...oota aastake, ei pea yhe rauaga terve elu koolide wahet laskma. ela ja waata ringi. :D
ja sircu ja tibu kylla ootaksid kyll kunagi...
kati arvab ikkagi et sa v6iksid london towni tulla:) pealegi sa ei pea ju siia j22ma. sa v6id kas v6i korraks tulla:D
“what I want is to be needed. What I need is to be indispensable to somebody. Who I need is somebody that will eat up all my free time, my ego, my attention. Somebody addicted to me. A mutual addiction.”
— Chuck Palahniuk
Post a Comment