Kuhu oktoober kadus?

.. ehk siis mu esimene ja siiani ka ainus mõte, mis mu peast läbi vilksatas, kui ma avastasin, et viimane ettekanne pärineb 28. septembrist. Nii nagu 1. novembri saabumisega kadus ära soe, päikseline, kuldne ja vahtralehtedesse uppuv sügis ja asendus justkui üleöö raagus puude ja halli pilvemassiga, mis olenevalt kellaajast heleda-tumeda skaalal liigub, nii kadus ka.. elurõõm ja tuli asemele skaala kahes eri otsas kõlkuv melanhoolia.. et siis kas lihtsalt melanhoolia või äärmuslik melanhoolia.

juhtunud.. on selle ajaga liiga palju, et seda isegi üritada meelde tuletada või sõnadesse panna. ja samas ei juhtuks nagu päev-päevalt mitte midagi. tähendab, isegi rutiini enam pole.

sest mõni hommik ma ärkan ja pistan oma nina teki alt välja ja veendun, et korteris on liig külm, et isegi kaaluda üles tõusmist. magan 20 minuti kaupa järgmisd 3 tundi ja jooksen siis oma kampsuni järele ja uuesti teki alla. ning kuna ma juba nagunii enam kooli ei jõua, siis ma näiteks koristan.. pesen kõik nõud ära ja teen suitsu. liigutan ajalehte laua peal. teen suitsu. vaatan põrandal lebavat riidehunnikut. mõtlen, et nüüd oleks küll viimane aeg kütmist alustada. teen suitsu.

ning mõni hommik ma ärkan ja isegi ei kaalutle. marsin otsejoones, veekann käes, vannituppa ja panen samal ajal tatrapudru hakkama. mõni hommik ma lihtsalt tean, et peab. isegi kui midagi otseselt ei kohusta, keegi ei kontrolli mu kohalolu ja ei ole mingit tööd. ma lihtsalt tõusen otsejoones ja nendel hommikutel ei mõtle ma kunagi pikalt, mida selga panna, sest ma lihtsalt tean. ja siis ma lihtsalt olen 2-8 tundi ühes asutuses ja siis ma lihtsalt teen ülejäänud ajaga midagi muud.

kõike seda arvesse võttes saan ma suurepäraselt hakkama. mul on tekkinud midagi seltsielulaadset, mulle helistatakse hommikul, et kontrollida, kas ma kooli jõuan, ma sain suurepäraselt hakkama kolme eksamiga kolmel järjestikusel päeval kolmes aines, kus ma terve perioodi jooksul mitte midagi ei kuulanud ja kui ma tahan, võin ma endale öösel kell kaks keerata džinn-tooniku ja keegi ei saa mind takistada..

ja ometigi pole mul aimugi, miks ma seda teen.
tähendab, sellest pole ju hullu, seni kuni ma surun endas alla igasuguse eneseanalüüsi. ma olen üsna veendunud, et 85% neist inimestest, kes hommikul minuga koos trammiga sõidavad või mind süstemaatiliselt ülekäigurajast üle ei lase, ei mõtle, miks nad teevad seda, mida nad päevast päeva teevad. nad teevad selleks, et oma aega täita. 24 tundi tuleb ju kuidagi ära sisustada.

põhimõtteliselt. see, mida ma läksin tallinnasse endale tõestama, on saavutatud.
ma saan üksi hakkama.
ma suudan nautida aega iseendaga.
ma isegi lugesin üks hetk veendunult raamatuid, kuni mu antenn tv3-e üles leidis.
ma oskan poes käia mõistliku summa eest nii, et sellest elab ära vähemalt 2-3 päeva.
ma oskan piiratud ressursside juures imehead süüa teha.
ma suudan midagi ette võtta, kui vetsus vesi enam kinni ei jää.
ma suudan soojaks kütta korteri, mille laes on auk ja seina ja akna vahel 3 millimeetrine pragu ning mille ahi ei tõmba.
ma võin nädala sees varajaste hommikutundideni räusata, kuidas ma tahan tantsida ja järgmine päev siiski oma kohustustega ühele poole saada.

fakt, et ma pole pärast tallinnasse kolimist praktiliselt ühtki ööd üksi maganud, on kõnekas, aga mitte määrav.
ma tahaks üksi magada.

mis edasi?